Tõepoolest, 1990ndatel ja varajastes nullindates oli nn lapsjuhte palju nii era- kui ka avalikus sektoris, peaministrist pangajuhtideni, sest teisi uue formatsiooni inimesi lihtsalt polnud võtta. Keskkool lõpetati 17–18-aastaselt, 22–23-aastaselt pärast ülikooli oligi kohe noor spetsialist valmis. Ja mõni 22ne on nupukam, motiveeritum ja töökam kui 20-aastase staažiga üheksast viieni kätteõpitud tööliigutusi teesklev spetsialist – selge see, et inimesed on erinevad.
Ning erasektoris on juhil õigus palgata tööle keda tahes (seaduse piires), omal riisikol ju. Kui ei saa hakkama, maksad oma vigade eest ju oma taskust. Kui saamatu juht tegutseb avalikus sektoris, tuleb tema vead kinni maksta maksumaksjail.
«Noortele on meil kõik teed valla!» kõlas ka veneaegne kuulus loosung, mis paistab Keskerakonnas endiselt au sees olevat. Sel nädalal tuli uudiseid selle kohta, et mitu selle erakonna noort said endale toreda ametikoha Lasnamäe linnaosavalitsuses või sihtasutuses Tallinna Lauluväljak. Noorim neist oli vaid 20-aastane, kuid juba Tallinna linnavolikogu liige.
Tartu Ülikooli riigiõiguse professor Ülle Madise tõdes hiljuti ETV «Foorumis», et erakonnad näevad omavalitsusi kohtadena, kuhu on mugav oma liikmeid paigutada. Siinkohal on statistika mõttes huvitav lisada, et haldusreformi tõrjuv Reformierakond osaleb koguni 83 omavalitsuse juhtimises.
Ühelt poolt on tore, et noored inimesed ei pea messilt «Tallinn aitab!» tööd otsima, teiselt poolt – no kuulge!
Haljale oksale upitatud inimesi pole mõtet süüdistada, nagu pole mõtet süüdistada vihma, et too märg on. Kes see ikka kriisi ajal heast töökohast ära ütleb, eks. Ja nüüd tekib küsimus, miks peaks noor inimene pingutama selleks, et saada tõesti heaks spetsialistiks, oma eriala profiks. Sest signaal on ju selge: ükskõik, millised on su taust, töökogemus ja teadmised, peaasi, et oleks õige erakondlik kuuluvus.
/nginx/o/2011/09/14/750128t1h6559.jpg)