Online-väitlus: toogem osa ravimeid müügile ka väljaspoole apteeke

Foto: SCANPIX

Ravimitootjate Liidu juhataja Riho Tapfer kaitseb tänases online-väitluses seisukohta: «Käsimüügiravimid peaks olema kättesaadavad ka väljaspool apteeke». Talle oponeerib Eesti Väitlusseltsi tandem koosseisus Andreas Elme ja Paul-Matis Türnpuu.

Avakõnedele järgneb Riho Tapferi kiire vasturepliik, mis ilmub peagi selle artikli lõppu, ning kell 10.30 algab väitluse põnevaim osa ehk ristküsitlus. Paremad selle loo kommentaariumisse esitatud lugejate küsimused esitatakse ristküsitluse lõpus Tapferile. Väitluse võtavad kolmanda osana kokku mõlema poole lõppsõnad.

RAVIMITOOTJATE LIIDU AVAKÕNE
Turubarjääride kaotamine parandab ravimite kättesaadavust ja suure tõenäosusega alandab ka hinnataset

Arvame, et kui lubada käsimüügiravimeid müüa ka väljaspool apteeke, siis paraneb kättesaadavus - seal, kus varem ei ole apteeki olnud, tekib võimalus osta vajalikud käsimüügiravimid näiteks kauplusest.

Muudatuse positiivne mõju läbi kättesaadavuse paranemise oleks tuntav tõenäoliselt rohkem maapiirkondades. Mujal avalduks vaba konkurentsi suurenemise kaudu eeldatavalt hindade langusena ja valikuvabaduse suurenemisena. Kui vaadata statistikat, siis näeme, et apteekide arv on juba aastaid pidevas vähenemises.

Miks? Tegemist on küllaltki kalli struktuuriga, mis eeldab kõrgeltkvalifitseeritud personali – see ongi põhjus, miks väga väikestes asulates/külades apteegi pidamine ei ole majanduslikult võimalik.

Ega kõiki ravimite kättesaadavuse probleeme ühekorraga lahendada ei saagi, küll aga võiks seda teha esmavajalike käsimüügiravimite osas. Apteegid ei kao kuhugi ja kõikidel inimestel jääb jätkuvalt võimalus minna soovi korral apteeki. Seal, kus apteeki lähedal ei ole või puudub võimalus lähima apteegini sõita, on üks ostuvõimalus juures.

Tõenäoliselt on palju neid asulaid/linnu, kus on olemas nii apteek kui kauplus. Eks siis jääks inimese enda valik, kust vajalikud ravimid ostab.

Käsimüügiravimite müügi lubamine lisaks kauplustesse toob kindlasti kaupluste tiheda võrgustiku tõttu esmavajalikud ravimid kättesaadavamaks. Loomulikult nõustume, et müügikohtade arvu suurendamine peab olema hoolikalt läbi kaalutud ja ravimite ohutuse, kvaliteedi ja riigipoolse järelevalve osas mööndusi teha ei tohi.

VÄITLUSSELTSI AVAKÕNE
Käsimüügiravimid ei peaks olema kättesaadavad väljaspool apteeke

Väitlejatena kaitseme antud debatis seisukohta, et käsimüügiravimid peaksid jääma müügile vaid apteeki, kus on kõrgharidusega spetsialist ning vajalikud ravimite säilitamise tingimused. Esitame oma seisukoha tõestamiseks kolm argumenti:

1) Kahjuks me ei näe, kuidas ravimite kättesaadavus saaks paraneda. Tarbijale odavama hinnaga ravimite pakkumine on jõukohane vaid suurtele poekettidele. Ei ole tõenäoline, et väiksemad poed hulgimüüjatelt ravimeid tellivad, arvestades väikeseid mahtusid ning sellest tulenevat kallimat hinda.

Kui suured jaekaubanduse hiiud hakkavad ravimeid tõesti tellima näiteks otse tootjatelt, võib see apteegid konkurentsist välja süüa. Apteekide suur osa tulust tuleb käismüügiravimitest ja toidulisanditest, mille ära ĺõikamisel muutuks apteek kahjumlikuks.

Nagu tõdes kaks aastat tagasi Tartu Ülikooli farmakoloogia instituudi juhajata professor A. Žarkovski: kui ravimid tekivad poodidesse, peavad väiksemad apteegid uksed sulgema ja kaob ka võimalus retseptiravimeid soetada.

2) Me usume, et ravimite suurem kättesaadavus ei paranda üldist ravikvaliteeti. Ühiskonnas on patsiente, kes tunnevad käsimüügiravimite manustamise põhimõtteid ja näidustusi, kuid tõenäoliselt enamik inimesi ei tea isegi kõige tavalisemate ravimite ohtlike koostoimeid, näiteks ibuprofeen ja vererõhuravimid.

Nagu vahendab Farmaatsia Instituudi õppejõud Daisy Volmer, Iirimaal on võimalik käsimüügiravimeid poest osta ning 2002. aasta uuringud näitavad, et just väljaspoolt apteeki ostetud ravimite valel kasutamisel esineb kõige rohkem mürgistusi ning surmasid – eluohtliku paratsetamoolimürgistusega haiglasse pöördunud patsientidest 66 protsenti ostis ravimit väljaspoolt apteeki, 82 protsenti esitas tarvitamise põhjuseks lihtsa kättesaadavuse (O'Rourke jt 2002).

3) Väljaspool apteeki puudub kõrgelt kvalifitseeritud personal, kes ostetud ravimite kasutamist nõustaks. On vähetõenäoline, et tanklamüüja või selveketi klienditeenindaja konsulteerib patsienti ravimi sobilikkuse ja kõrvaltoimete asjus, eriti koostoimeid teiste ravimitega.

Eestis läbi viidud uuringust selgub, et kõige enam vajavad patsiendid nõustamist just käsimüügiravimite osas (Volmer jt 2007). Ilmneb, et 727 küsitletust 69 protsenti tahaks apteekrilt informatsiooni käsimüügiravimite kohta.

See selgitab, et need 69 protsenti inimesi kindlasti sellist konsultatsiooni poeketist ei leia. Veel enam, samas uuringus tunnistab 91 protsenti vastanuist, et saab ravimitealast informatsiooni just proviisorilt.

Kokkuvõttes näeme, et oponendi plaan võib kasu tuua vaid väga vähestele. Kui mõni käsimüügiravim tõepoolest soodsamaks ja kättesaadavamaks muutub, siis vaid tihedalt asustatud piirkondades, kus juba praegu toimib konkurents hinna kujundamisel. Hõredamalt asustatud piirkondades kättesaadavus ilmselt halveneb. Üldpopulatsiooni jaoks tekivad eelmainitud mürgistuste ja väärkasutuse ohud.

RAVIMITOOTJATE LIIDU KIIRE VASTUREPLIIK

Väidate, et väiksemad poed ei hakka tellima hulgimüüjatel ravimeid, siis see väide ei ole tõene. Vastavalt ravimiseadusele on võimalik ravimeid osta ravimite hulgimüüjalt. Kuna ravimitele juurdehindlus on täna valitsuse määrusega paigas, siis ei sõltu ostja poe või apteegi suurusest.

Teie väide, et apteekide suur osa tulust tuleb käsimüügiravimitest, ei vasta ka tõele, kuna käsimüügiravimitele lubatud juurdehindluse piirmäärad on samad, mis retseptiravimitele. Viitame samale määrusele.

Paraku on aga käsimüügiravimite osakaal ca 20 protsenti ravimiturust. Loomulikult on ühe või teise apteegi käsimüügiravimite osakaal kas suurem või väiksem. Veel juhime tähelepanu, et antud väitluses me ei räägi toidulisanditest, vaid täiendavate käsimüügiravimite müügivõimaluste andmisest. Apteekidele jäävad kõik nende õigused alles. Kui vaadata ravimiameti statistikat, siis väheneb apteekide arv niikuinii.

Lihtne aritmeetika selle statistika järgi näitab, et maapiirkondades on apteekide arv vähenenud 18 protsenti, samas linnas on vähenenud 7 protsenti.

Seetõttu arvame, et täiendava võimaluse andmine osadele käsimüügiravimitele võiks olla leevendus.

OECD andmetele tuginedes on siiski olemas seos ravimitele tehtavate kulutuste ja eluea pikkuse vahel. Igal ravimipakendil on kaasas väga põhjalik patsiendi infoleht, lisaks on kõik ravimid eestikeelse pakendiga. Juhul kui inimene soovib siiski saada nõu apteegist, on tal ju jätkuvalt võimalus minna ravimeid ostma apteegist ja paluda proviisori või farmatseudi selgitusi.

Loomulikult nõustume, et kõrgelt kvalifitseeritud apteekrid annavad parimat nõu ning inimestel jääb alati võimalus minna apteeki, kui nad tunnevad, et vajavad professionaalset nõu. Samuti on võimalik paigaldada ravimileti juurde telefoninõustamise liin.

Maailmapraktika näitab, et riigid, kes on käsimüügiravimite müügi liberaliseerinud, ei ole süsteemi üldjuhul tagasi muutnud. See näitab, et riski/kasu suhe on pigem positiivne.