FOTO: Corbis / Scanpix

Need, kes pole läbi mõelnud sallivuse taga peituvat loogikat, langevad kergesti väite ohvriks, et teisejärgulisi kodanikke ei tohiks olemas olla. Aga just teisejärguliste kodanike olemasolu ongi sallivuse eeldus, kirjutab filosoof John Randolph Lucas.

Vabadus on sattunud rünnaku alla ja kaotanud maad liberaalse vasakpoolsuse iidolitele. Ma võin endiselt kõnelda halvasti kuningaperest, aristokraatidest, Inglise kirikust ning Oxfordi ja Cambridge’i ülikoolist, aga oh häda, kui ma peaksin ütlema midagi rändurite, geide, võõramaalaste või moslemite kohta. Kui mul veab, peetakse mind lihtsalt ülemkihi idioodiks, aga mõned inimesed on põlu alla sattunud, isegi töö kaotanud, kui nad on väljendanud vastuvõetamatuid vaateid.

Rünnak kulgeb etapiti. See algab õige tähelepanekuga, et vabadus ei saa olla absoluutne. Minu vabadust piiravad ja peavadki piirama teiste õigused. Eriti tuleb tähele panna, nagu möönis isegi J. S. Mill, et minu sõnavabadus ei tähenda õigust õhutada vägivalda. Mulle ei pruugi meeldida pedofiilid, aga ma ei tohi oma tundeid välja valada vihase rahvamassi ees, kes ümbritseb arvatava pedofiili maja.

Mõistlik on ka väita, et mul ei ole vabadust soovitada vägivalda ühegi üksikisiku või inimrühma vastu mitte kunagi, mitte mingitel tingimustel – ehkki kui nüüd järele mõelda, siis tuleb meil teha erand sõja ajal sõjaväelastele ja isegi rahu ajal korrakaitsjatele.

Edasisi piiranguid on juba raskem õigustada. See võib riivata mu tundeid, kui Gordon Brown hurjutab ebaõiglaselt Oxfordi vastuvõtupoliitika pärast, aga kas riivatud tunded nõuavad tõepoolest enda kaitseks seadust? Kui juba on mängus tunded, kutsume inimesi aina rohkem varbaga vett proovima, et tabada neid, kes väljendavad soovimatuid arvamusi.

Seejärel hakatakse vabaduse võib-olla õigustatud piirangute asemel kõnelema egalitaar­se põhimõtte positiivsest kehtestamisest. Võrdsus ja vabadus on alati omavahel vastuolus. Kui mul on valikuvabadus, muudab minu valik midagi ja iga muutus on vastuolus kellegi teise võrdsusekaanoniga. Egalitaarid võivad väita, et kõigil peab olema võrdne kogus raha. Aga kui mina ja veel paljud teised kulutame oma raha parajasti kõige popima rokk­staari CD-le, siis on temal rohkem raha kui teistel.

Me kas peame lubama tema ebavõrdsust või tuleb meil keelata kulutada raha nii, nagu me seda soovime. Või kui üldistada, tuleb juhul, kui kõne all on võrdsus, küsida: «Võrdsus mille suhtes?»
Võrdsus jõukuse mõttes paistab kena ideena seni, kuni mõistetakse, et see tähendab suurt ebavõrdsust võimu mõttes. Ma usun, et praegusel silmapilgul on vale, et pankurid saavad suuri lisatasusid, aga see on siiski vähem halb kui see, et valitsusel oleks õigus ja võim kindlustada, et nemad – ja mina – saavad ainult nii palju raha, kui see tundub parajasti sobivat.

Moesolevad võrdsuspõhimõtted nõuavad diskrimineerimise vältimist. Keelatud on diskrimineerida naisi, mustanahalisi, homoseksuaale või moslemeid. Aga taas kerkib sama küsimus: mille suhtes? Ühiskondliku transpordi seadused on juba ammused ja varasemal ajal olid need väga selged. Reisimisõigus oli üldiselt kõigil: isegi Victoria ajastu inimesed ei lubanud oma põlgusel prostitutsiooni vastu jõuda selleni, et raudtee-ettevõtetel oleks keelatud müüa pileteid linna saabuvatele prostituutidele.

Küll aga ei arvanud nad, et õigus rongiga sõita käib koos õigusega ruumi üürida. Väide, et kuna me ei diskrimineeri avalikes asutustes ametlikult abiellumata või samasoolisi paare, peaksid olema seadused ka omanike vastu, kes keelduvad neid kostile võtmast, lähtub üleliigsest egalitarismist, mis põlgab ära üksikisiku vabaduse otsustada, keda ta oma majja lubab. Kui asi puudutab sugu, olen ma kahtlemata diskrimineeriv. Ma ei ole kunagi palunud samast soost isikut tantsule.

Töö puhul ulatub suhtumine seinast seina. Paljude töökohtade juures ei ole isiklikel omadustel mingit rolli ja ei juhtu midagi, kui seadus seda ka nõuab. Aga nagu on mõistlik – ja seaduslikult lubatud – olla diskrimineeriv mustanahalise näitleja suhtes, kui valitakse Jago osatäitjat, nii on ka mõistlik – ehkki mitte seaduslikult lubatud – olla diskrimineeriv homoseksuaali suhtes, kui otsitakse noorteklubi juhti.

Vabadus nõuab, et inimestel oleks võimalik valida, kes on isik, kes mõjutab nende järelkasvu. Nagu õpetaja või preester, suudab noorteklubi juht suunata tema hoolde usaldatud inimeste mõtteid, veelgi enam, temast saab ikoon, keda järgitakse ja matkitakse. Praegused seadused lubavad ettevõtetel vallandada inimesi, kes eraviisiliselt väljendavad ettevõtte seisukohtadest erinevaid vaateid. Seadusandjate loogika ilmselgelt logiseb.

Mittediskrimineerimise pooltargumendiks tuuakse sallivuse vajadus. Taas on tegemist ammuse väitega, mis oli väga veenev, sest see oli korralikult defineeritud. Suurbritannia võis õigusega uhkust tunda, et siin salliti vähemusi, keda mujal taga kiusati. Hugenotte, juute, igasuguseid radikaale – kõiki neid lubati siia elama asuda, elada siin normaalset elu. Kuid nende siinviibimist ei kasutatud ettekäändena oma kultuurist lahtiütlemiseks.

Karl Marx võis kasutada Briti Muuseumi raamatukogu, aga sellest ei järeldunud, et me ei tohiks mitmekultuurse ühiskonnana püsida oma väärtuste juures. Hugenottidel võimaldati kasutada teenistusteks Canterbury katedraali ja luterlastel Oxfordi Püha Neitsi Maarja kirikut, aga sellest ei järeldunud, et Inglise kirik peaks ennast laiali saatma.

See vastas sallivuse loogikale. Sallivusel on mõtet ainult siis, kui on mingid lahkarvamused. Kui teise inimese arvamused või käitumine jätavad mind ükskõikseks, ei tekigi sallivuse küsimust – mind lihtsalt ei huvita. Alles siis, kui ma ei ole nõus sellega, mida teine ütleb või teeb, saan ma olla salliv. Ma ei ole nõus, aga ei lase oma eriarvamusel äärmusse kalduda.

Sellised äärmused on eri juhtudel erinevad: riigivõim võib hoiduda vangistamast või välja saatmast inimesi, kel on mingeid eriarvamusi; isa võib anda taskuraha ka trotslikule lapsele. Aga igal juhul ei tähenda loobumine erimeelsuse viimisest äärmuseni seda, et erimeelt ei pea üldse välja näitama.

Sel juhul asendub sallivus lihtsalt ükskõiksusega. Liberaalsele vasakpoolsusele see meeldiks. Neile meeldiks, kui me oleksime ükskõiksed kõigi väärtuste suhtes – kuni nad leiavad, et siis pole ka põhjust, miks inimesed ei peaks olema sama sallimatud, kui see neile just meeldib.

Need, kes pole läbi mõelnud sallivuse taga peituvat loogikat, langevad kergesti väite ohvriks, et teisejärgulisi kodanikke ei tohiks olemas olla. Aga nimelt seda sallivus nõuabki. Me võime taluda kodumaiseid teisitimõtlejaid ja lubada maale varjupaigataotlejaid, kui nende olemasolu ei sea kahtluse alla meie elulaadi. Nad võivad siia tulla ja siin elada tingimusel, et nad ei nõua puhtalt enda siinviibimise fakti põhjal meilt meie suhtumise muutmist selliseks, mis vastab nende arusaamadele.

Kui me sellepärast, et tegemist on moslemitega, keda ei tohi pidada teisejärgulisteks kodanikeks, peame lahti ütlema seisukohast, et me võitleme igati šariaadi kehtestamise vastu, siis peaksime suhtuma – ja meil peaks olema selleks seaduslik õigus – äärmiselt vastumeelselt selliste inimeste vastuvõtmisse ükskõik mis järgu kodanikena.

Kui kaotada teisejärguliste kodanike staatus, kaob ka sallivuse põhi. Ratsionaalne debatt kärbub, kui kõiki lahkarvamusi käsitletakse kas nii vähetähtsana, et neid ei tasu tõsiselt võtta, või nii sügavuti minevana, et neid ei tohigi arutluse alla võtta.

Vabaduse ründamine tuleneb suurel määral viitsimatusest mõelda. Vabadusel on oma piirid, aga need tuleb korralikult läbi mõelda ja sama korralikult kindlaks määrata. Võrdsusel ja sallivusel on oma poolt­argumendid, aga igasuguse võrdsuse korral tuleb määrata, millises mõttes inimesed on või peaksid olema võrdsed, niisamuti peab sallivuse korral alati arvesse võtma sellega vältimatult kaasnevaid piiranguid, kui me ei soovi, et see manduks pelgalt ükskõiksuseks.

John Randolph Lucas on Briti filosoof, Oxfordi ülikooli emeriitprofessor, Briti Akadeemia liige, 18 raamatu autor. Artikkel sündis hommikusöögilauavestlusest poja Edward Lucasega, kes on ajakirja Economist toimetaja ja Postimehe kaasautor. Lugu ilmus esmakordselt veebisaidil http://www.freefaith.com.