Mihkel Kangur

FOTO: Erakogu

Parlamenti pürgivad erakonnad võiks sõlmida õpetajate ettevalmistuse tõhustamiseks ja õpetajate tunnitasu otsustavaks tõstmiseks kokkuleppe, kirjutab koos Artur Talvikuga Elurikkuse Erakonda loov Mihkel Kangur.

Riigikogu valimiste eel on taas valla pääsenud õpetajate palgatõusu lubaduste laine. Probleem pole mitte õpetajate madal palk, vaid madal tunnitasu. Ebareaalselt kõrgeks aetud koormused ja ootused õpetajatele ja ülikoolide õppejõududele on kujunenud hariduse arengu peamisteks piduriteks. Haridusse suunatavate, sealhulgas õpetajate ettevalmistuseks vajalike ressursside otsustav suurendamine võiks olla erakonnaülene eesmärk.

Õpetajaid on alati peetud maa soolaks, meie rahvuse ja kultuuri hoidmise alustalaks. Just külakoolide õpetajate tehtud rahva harimise töö viis meid iseseisvuseni ja aitas ära hoida suurema venestamise okupatsiooni ajal. Õpetajate töö kujundab kõige enam meie ühiskonna tulevikku, seetõttu on õpetajaamet ühiskonna silmis ka kõrgelt tunnustatud.

Kuigi õpetajate ettevalmistusega tegelevad meil kaks suurt ülikooli, ähvardab meid lähitulevikus üleüldine õpetajate puudus. Pikaaegsete hariduspoliitiliste pingutuste tulemusena on noorte valmisolek õpetajaks hakata erakordselt madal. Lähimate aastate jooksul pensioneerub aga väga suur osa meie koolide õpetajatest.

Kõigi valimiste eel on lubanud parlamenti pürgijad tõsta õpetajate palka. Seda lubadust on tasakesi ka täidetud ja valimiste järel on õpetajate palgale natuke juurde lisatud. Mitte kunagi pole aga lisatud nii palju, et hea töötava valimislubaduse saaks lõpuks kõrvale heita.

Tasakesi palgalisa tilgutades on aastaid õpetajaid nörritatud. Võib-olla on just see põhjus, mille pärast tajuvad õpetajad oma ameti madalat mainet, kuna nende oluline ja vastutusrikas töö ei leia justkui väärilist kompenseerimist. Kuid veel hullem on see, et noorte silmis on muutunud õpetaja amet vaese tööks, kuna õpetajate palga tõstmisega peab pidevalt nii suurt vaeva nägema. Madalapalgalisena kuvatud ametikohale on valmis minema vähesed, kõrge missioonitundega inimesed.

Tasakesi palka tõstes on tegelikult jõutud olukorda, kus õpetajate palgad polegi enam piinlikult madalad. Tallinnas ja Tartus ületavad õpetajate sissetulekud kohati ülikoolide õppejõudude palganumbreid. Rääkimata maapiirkondadest, kus õpetajate palgad on kindlasti üle kogukonna keskmiste. Palganumbrite taga on muidugi ka turusituatsioon. August on see kuu, mil direktorid otsivad oma meeskonda matemaatika- ja füüsikaõpetajaid suurema innuga kui kaitsevägi hiljuti üht kadunud raketti. Ja nii igal aastal. Kui koolijuhil õnnestubki mõni vabana ringi liikuv reaalainete õpetaja tabada, nimetab viimane palga numbri suuruse.

Kuid küsimus polegi niivõrd kuu lõpus arvele laekuvas summas, kuivõrd selles, mitu tundi ja millist tööd selle raha väljateenimiseks peab tegema. Täiskoormusel töötava õpetaja tööpäev pole kindlasti kaheksa tundi pikk. Sageli pole ka töönädal viiepäevane. Seetõttu on korduvast kasutamisest närtsinud servadega loosungid pingutustest õpetajate palga tõstmisest kohatud. Mis ei tähenda, et haridussüsteem raha juurde ei vajaks. Vastupidi!

Kui me tahame jõuda teadmistepõhise Eestini, vajame me parimaid õpetajaid. Parimate õpetajate ettevalmistus algab ülikoolist. On selge, et häid õpetajaid ei saa ette valmistada ülikooli õppejõud, kes töötavad veel suurema koormusega kui kooliõpetajad, saades samas väiksemat palka. Ebarealistlikult kõrgeks aetud koormused ja ootused õppejõududele teevad haridusuuenduslike muudatuste rakendamise ülikoolides ja selle edasi kandumise tavakoolidesse võimatuks.

Kvaliteetse hariduse saanud ja koolides tööle asuvate uute õpetajate arv peab kasvama tasemeni, mil lõppeb koolijuhtide igasuvine valu leida vajalikke õpetajaid. Paraku ainult palganumbri kasv ei too koolidesse õpetajaid juurde. Selleks, et õpetajad saaksid täisväärtuslikult keskenduda õppetööle, peab märgatavalt tõusma nende töötunni hind. On oluline vahe, kas sa teenid sama palga välja, tehes nädalas 40 või 80 tundi tööd. Samuti on oluline vahe, kas töötundideks loetakse vaid klassiruumis viibitud minuteid või antakse õpetajale aega ka ennast täiendada, oma tegevust mõtestada, õpilaste tegevust tagasisidestada, kolleegidega koostööd planeerida jne. Õpilastega koos töötamise aeg on vaid jäämäe tipp pedagoogide tegelikust tööpäevast. Paraku kõike seda, mis klassiruumist väljapoole jääb, peaks õpetaja justkui tegema tasustamata tööna.

Seetõttu võiks parlamenti pürgivad erakonnad sõlmida õpetajate ettevalmistuse tõhustamiseks ja õpetajate tunnitasu otsustavaks tõstmiseks kokkuleppe. Sarnaselt, nagu me oleme kokku leppinud kaitsekulude tasemes. Siinkohal pole vaja ilmselt üle korrata, kui palju teenib ühiskond tagasi igalt haridusse paigutatud eurolt. See on tunduvalt kõrgem, kui on lootust tagasi teenida mõne rumala taristuarenduse investeeringult. Alarahastatud haridust me ei saa endale lubada.