Skip to footer
Päevatoimetaja:
Mart Raudsaar
Saada vihje

Olev Remsu: mõistatus ja selgus

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olev Remsu

Ukrainalt ära kistud Donetski niinimetatud rahvavabariigi isehakanud juhi tapmine tekitab palju küsimusi, kirjutab kolumnist Olev Remsu.

Milles me võime olla sada protsenti kindlad? Esiteks selles, et Donetski umbes 2,2-miljonilise nõndanimetatud rahvavabariigi niinimetatud peaminister Oleksandr Zahhartšenko tapeti. Teiseks selles, et Zahhartšenko ei olnud iseseisev poliitfiguur, vaid ettur, keda liigutas Kreml.

Rahvavabariik … See termin riivab valusalt enamikku poolakaid, bulgaarlasi, albaanlasi ja ungarlasi, keda selline määrang kunagi reaalselt puudutas. Miks? Aga seetõttu, et see sõna nagu märgiks rahva tahtel moodustatud riiki, ent selle tegelik sisu on jõhker irvitus ja tähendas see hoopis nõukogude imperialismile pärast Teist maailmasõda allutatud territooriume Ida- ja Kesk-Euroopas. Just Stalinile antakse sääraste küüniliste naljade autorlus. Ent leidub neidki, kellele see termin meeldib. Seetõttu, et peidab endas imperialistlikku sisu.

Poliitenklaavide moodustamises võõral territooriumil pole tegelikult midagi uut, seda on harrastanud kõik vallutajad. Meenutame, et Tsaari-Venemaal jäi enda külge võtmata Tõva, oodati lihtsalt kõige sobivamat momenti, ent riik leidis enne selle tulekut lõpu. Stalin organiseeris Tõva Rahvavabariigi, ootas tervelt paarkümmend aastat ning liitis selle NSV Liiduga de iure täpselt valitud hetkel alles 1944. aastal.

Seesugused poliitriukaid, nagu Donetski ja Luganski Rahvavabariik, Lõuna-Osseetia, Abhaasia ja Transnistria Moldaavia Vabariik sarnanevad nagu kaks tilka vett Tõvaga. Sisuliselt on need vallutatud alad, mida on juhtima pandud oma käsilased, ent nii maailma kui ka kohaliku rahva meeleolu arvestades pole teostatud liitmist de iure. Tõvas toimusid kolhoseerimine, represseerimine, Stalini jumaldamine ja kõik muu sünkrooselt NSV Liiduga, ent vormiliselt oli tegu nagu iseseiseva riigiga, mida tunnustas vaid NSV Liit. Moskva teenis valuutat koguni Tõva kaunite markide trükkimisega.

Ka Donetsk on faktiliselt tükike Vene Föderatsiooni, seal kehtib Vene rubla ning keeb vene elu, ent maa-ala etteotsa oli nihutatud Ukraina kodakondsusega, ennast kindralmajori auastmesse ülendanud Zahhartšenko, kelle mõrva uurib tema kodakondsusest hoolimata Vene juurdluskomitee.

Kindlasti ei saa me kunagi teada, kes Zahhartšenko tappis ja miks seda tehti. Juhtus see kohvikus Separ, kus kogu Donetski kamarilja käis koos, vaid saja meetri kaugusel Zahhartšenko residentsist. Kes sinna ligi pääses? Sõja ajal … Zahhartšenko oli kogu aeg ümbritsetud ihukaitsjaist, kes kandsid soomussärki, nagu ka ta ise. Hukkus üksnes marionett nr 1, pool tosinat inimest sai vigastada. Tunda on profi kätt. Muide, ihukaitsjatel on üldse komme oma turvatavaid tappa.

Kui nõukogude ajal toimus varjamine mahavaikimise teel, siis nüüd on selleks märksa kavalam ja efektiivsem meetod. Kuuleme-loeme viiest-kuuest versioonist, üsna suure tõenäosusega on nende hulgas ka õige, ent meile pole antud otsustada, milline see parajasti on. Ent iga esitatud versioon portreteerib eelkõige esitajat, me võime ühte-teist järeldada tema poliitmeelsuse või soovmõtlemise kohta.

Nii kuuleme Moskvast, et mõrva taga on Ukraina eriteenistused, Kiievi diversante olevatki juba kinni võetud ning need on oma süüd ka tunnistanud. Asi on kulgenud tõelise stalinliku tempoga. Kiievist antakse teada paar võimalust. Esmalt, et Zahhartšenko olevat suurushullustusest hakanud ennast pidama poliitikuks ning võtnud oma joone. Moskva kartnud (see on Kiievi versioon), etukrainlased on Zahhartšenko ära ostnud ja valmis sõlmima separaatrahu Kiieviga. Ja just seda pole Putinile tarvis.

Teise variandina esitab Kiiev võimalust, et Donetski kamarilja liikmed läksid omavahel saagijagamisel tülli. Need inimesed võimutsevad Donbassi söe müügist, see on aga otsa saamas ja nii tuligi suurima noosi saaja kõrvaldada.

Zahhartšenko pole ainus. Kummalisel kombel on viimasel ajal hukkunud kümmekond Donetski välikomandöri, neist on kõige kuulsam ehk veidra, et mitte öelda psühhopaatse varjunimega tegelane Motorola.

Välismaalt tuletatakse meelde, et peatselt algab Haagis kohtuprotsess 17. juulil 2014 Amsterdamist Kuala Lumpurisse lennanud Malaysia Airlinesi Boeing 777 allatulitajate üle ning ehk likvideeritakse võimalikke tunnistajaid. Venemaale tähendaks süüdimõistmine mitme miljardi dollari suurust nõuet ning selle mittemaksmisel välismaal oleva varanduse konfiskeerimist.

Loo algul mainisin kahte asja, milles ei ole kahtlust. Õigupoolest on olemas kolmaski. Ja see on Vene imperialism. Praegu armastakse Venemaal tsiteerida keiser Aleksandr III, kellele omistatakse maksiim, et Venemaal on vaid üks liitlane, nimelt tema laevastik (teisend: kaks liitlast, nimelt armee ja laevastik). Ütlus illustreerib taas ülessoojendatud euroasianismi teooriat, mille sisu on lühidalt niisugune: Venemaal on nii unikaanle tsivilisatsioon, et Venemaa ei sobigi kellegagi kokku ning Venemaa peabki olema üksi. Niimoodi põhjendatakse järjest süvenevat isolatsiooni, mille on tekitanud sõjakas Putin. Muide, Aleksandr III oli ainus Venemaa valitseja, kes ei alustanud ühtegi sõda.

Tegelikult pole Venemaas midagi unikaalset. Lihtsalt impeerium läheb oma kasvustaadiumist üle kahanemise staadiumisse. Suhteliselt kultuurselt elasid selle etapi üle Suurbritannia ja Prantsusmaa, hästi valusalt Hispaania ja Portugal, Kalifaat ja Lääne-Rooma aga purunesid lõplikult.

Mis juhtub Venemaaga? Selge, täiesti iseseisva Ukraina olemasolu on Vene impeeriumi lõpp. Ukraina allutamine (näiteks dekoratiivse sõltumatuse säilitamisega) on Venemaa jaoks strateegiline ülesanne. Praeguseks on Ukraina ümber piiratud Tõvadega – läänes Transnistria, idas Donetsk ja Lugansk, lõunas (juba de iure liidendatud; ainult ei tea, kas lõplikult) Krimm, põhjas pisut kahtlane Valgevene. Kiievi survestamine on võimalik vaid siis, kui neis eelpostidel püsivad võimul vaid väga kuulekad marionetid.

Kommentaarid
Tagasi üles