Raul Rebane: poliitiku kollane surm

Praegune europarlamendi saadik Kristiina Ojuland osales saates «Tantsud tähtedega» 2007. aastal. Tema partner oli Aleksandr Makarov. Foto: Teet Malsroos / Õhtuleht

Kommunikatsioonikonsultant Raul Rebane kirjutab, et saades juurde staarikaalu, annavad poliitikud samal ajal ära poliitilist kaalu ehk imagoloogiline kergekaallane ei saa samal ajal olla poliitiline raskekaallane.
 

Oktoober 2011. Saade «Tantsud tähtedega». Riigikogu liige tantsib, europarlamendi liige kommenteerib tema tantsu, veerand miljonit inimest vaatab ega imesta…

Aga tegelikult paneb imestama küll. Mitte see, et keegi tantsib, mis on ju igati tore tegevus, ja rahvasaadikud on ka inimesed. Isegi mitte niivõrd see, millise koha ja aja nad tantsimiseks on valinud. Imestama paneb eelkõige, miks annavad poliitikud vabatahtlikult ära selle, mille nimel nad elavad, ehk miks annavad nad tantsides ära võimu.

Algas see kaugelt

Kohe, kui meil hakkasid taas toimuma demokraatlikud valimised, levis poliitikute seas kaks müüti:

1)    kui sind pole pildil, pole sind olemas;
2)    igasugune tuntus, ka negatiivne, on hea.
Neid usutakse tänaseni ja pildile pääsemisest sai kirg, mis eriti ilmekalt avaldub enne valimisi. Kui reegleid veel ei olnud, võis pea igas saates näha kandidaati, kes üritas olla tark ja ilus. Nad keetsid kokasaates mune, silitasid lastesaadetes päid ja käisid põllumeestel abiks rohimas, peaasi, et näha oleks.

Seda kirge juhtis siis ja juhib ka praegu ettekujutus, et «kontakt on mõju». Ei ole mitte, Laar võib Savisaarele vanalinnas 18 korda vastu tulla, saada 18 kontakti, aga ega Savisaar seepärast Laari valima hakka.
Mõju on ainult teatud tüüpi kontaktidel ja see, miks tegelikult kedagi valitakse, on veel keerulisem mehhanism. Seda õppida on aga liiga raske, lihtsam oli minna pildile trügimise teed pidi, eriti kui on tekkinud tugev liitlane. See liitlane on meedia ja kui valimisi ei olnud, sündis meediaväljaannete ja poliitikute vahel haruldane klapp, nende huvid kattusid täielikult. Meedial oli vaja müüa ja kõige paremini müüb staar…

Staarinduse teke

Staaritootmine käib tegelikult üsna lihtsalt, aga nõuab siiski teatud energiat ja vahendeid. Kõigepealt muudeti sõna «staar» kultuslikuks, seda kasutati kõikidel võimalikel ja võimatutel juhtudel. Kes oli kolm saadet teinud, sai telestaariks, viie laulu laulja laulu­staariks. Tekkisid Seksi-Kristid, «Tõehetke» Lilitid ja Vändra Avelid. Nende tähelend oli lühike, nad olid meediatoode ja meedia nad ka tappis, sest pikemaks tarbimiseks puudus neil ressurss. Lembelaulik Sulol üritati päris pikalt meediahinge sees hoida, siis kadus ka tema.

Säästlikum oli kasutada üleminekuriikide arusaamisi infomaailmast ja hakata meediastaare tegema nendest, kelle marketingiraha olid juba valijad kinni maksnud, ehk poliitikutest.

Mõte sattus viljakasse pinda, mõne aasta jooksul täitusid telesaated, internet, ajalehed ja ajakirjad rinnaesist lahti rebivatest poliitikutest. Müüsid nad hästi, meediaväljaannete, iseenda ja rahva rõõmuks.

Asi läks veel lõbusamaks siis, kui maailmas ja loomulikult ka meil tulid televisioonide kõikvõimalikud staarisaated. Need eeldasid aga juba suuremat panust ja on sisuliselt kostüümidraama, kus ei pea särama mitte ainult hingelt, vaid ka vormilt. Ja sära tuli…

Selliste formaatide kaasandena tuli küll kaasa palju kollast sahinat («Kas partnerite vahel tekib tõmme või mitte»?), aga see ei tundunud häirivat, sest kõik on nii ilus, nii ilus… Unelmarosolje Tuhkatriinust, Nataša esimesest ballist ja lõpututest klikkidest oli paljude jaoks võitmatu ahvatlus ja tuli minna…

Kus siis probleem on?

Kindlasti mitte saates «Tantsud tähtedega» ja meelelahutuses. Tähetantsud on oma sihtgrupile väga hea saade, meelelahutus oli, on ja peab olema. Eriti oluline on omakeelne meelelahutus väikerahvastele, sest kui seda ise ei tee, teeb kindlasti keegi teine ja meie puhul kas Hollywood või Moskva.

Probleem on staarisuundumuses. Minu väide on, et saades juurde staarikaalu, annavad poliitikud samal ajal ära poliitilist kaalu ehk imagoloogiline kergekaallane ei saa samal ajal olla poliitiline raskekaallane.
Poliitikul on oma ameti pidamiseks vaja võimu. Võim on õigus ja võime mõjutada inimeste valikuid – poliitilise võimu puhul anname mingile kodanikule õiguse teha enda eest olulisi otsuseid. Need otsused võivad mõjutada minu elu ja ma tahan olla kindel, et see otsustaja on pädev ja usaldusväärne neid tegema.

Paljud usuvad, et kahte suundumust (staar ja võim) on võimalik edukalt ühendada ja et inimesed armastavadki peamiselt neid, kes ühe käega pakuvad leiba ja teisega tsirkust. Osa kindlasti armastabki, aga arenenumate riikide kogemus ütleb, et trend on üheselt erialalise, mitte staariprofessionaalsuse poole. Ajaga vastassuunas liikumine toobki kaasa hädasid.

•    Kui sõrm on antud. Kui juba oled kollasesse udusse purjetanud, siis pääsu pole. Lust oli vaadata, kuidas riigikogu liige Aivar Riisalu saates «Kolmeraudne» (20.10.2011) kõigist kolmest rauast meedia pihta tuld andis, unustades ära, et ta ise on pikemal perioodil kõigi võimalike kergesaadete püsiklient olnud ja loonud õigustatud ootuse, et «temaga võib nalja teha». Riisalu oli kangesti kuri, et Delfi ei tahtnud üldse rääkida tema plaanidest Eesti rahvas õnnelikuks teha, vaid küsis lollusi. Delfi pole süüdi, ka meediatangot tantsitakse kahekesi.
•    Brüsseli fokstrott. Suuri tõsiseltvõetavuse probleeme põeb vähemalt pool meie eurosaadikutest, kes on küll teinud Eesti Euroopa parimaks saadikutantsumaaks ruutkilomeetri kohta, aga millega nad seal peale iluasjade tegelevad, ei suudaks enamik valijaid vist ka piinamisel öelda. Kompensatsiooniks on seal palju armastust, millest naisteajakirjade lugejad ka regulaarselt infot saavad.
•    Dekoratiivne sugu. See on Oskar Wilde’i termin. Mehed pole vähem edevad kui naised, aga kuna mehi on Eestis võimu juures ebanormaal­selt palju, siis ei torka nende edevuskaod niivõrd silma. Isegi karutantsu tantsides ei tee nad oma soole niisugust karuteenet nagu andekad, aga üliedevad naised. Väga lihtne on pärast seda minevikust pärit stereotüüpe kasutades naisi võimu juurest kõrvale tõrjuda, öeldes: «Ah, need …» Tegelikult toimub see iga päev ja seda ütlevad ka naised ise. Paha lugu.
•    Profistaatuse kaotamine. Hulk riigikogusse valitud valdkondlikke professionaale saab seal mingil põhjusel uue tuule tiibadesse ja läheb seiklema kollastele kõrvalradadele. Mõne aja pärast on valmis esmajärguline teise sordi proff ja kolmanda järgu staar. Teekond peateele tagasi on pikk ja vaevarikas.
•    Kollane arvamusliider. Lõbumeedia sai aru, et selles sogases vees on ka suuremaid kalu, ja hakkab edevpoliitikute kaudu võtma paljude jaoks esimese arvaja rolli. See arvamus juhib ühiskonda vääramatult individuaalsete, mitte sotsiaalsete väärtuste poole.

Need aspektid on ainult piiratud loend probleemidest ja sedagi minu arvates. Plussid, kui neid on, las kirjutab lahti keegi teine, aga ärgu valgustagu seda tegevust kui «masskohtumist valijatega» või heategevust. Sellest tingimusteta arusaamine nõuaks juba liiga paindlikku südametunnistust.

Paar vihjet

Ega me pole ainsad, kes sellise asjaga kokku põrkavad. Staarindusse kalduvaid poliitikuid on igal pool, aga aeg asetab nad siiski mingitesse raamidesse. Eelkõige juhtub see sisemise konkurentsi tõttu. Ehk on kasu järgmistest reeglitest.

Inimene, kelle kohta on ettekujutus, et tema tegevusest meie jaoks midagi sõltub, ei tohi ennast positsioneerida kollase meedia staarina.

Sõna «ettekujutus» tähendab siin kirjutamata sotsiaalseid norme, reegleid, mis elavad igaühe peas ja on tihti tugevamad kui seadus. Meil puudutab see ettekujutus ministreid, kantslereid, ka ministeeriumite ametnikke, maavalitsejaid jne Tõele au andes tuleb tunnistada, et enamiku administratiivset võimu omavate inimeste meediakäitumisele on Eestis viimasel ajal vähe ette heita, nende omavaheline kontrollsüsteem toimib juba päris hästi. Suurim probleem on eri tasandi saadikutega, kes sellest reeglist kinni ei pea ja saavad kingituseks kaasa imago, et neist ei sõltu midagi.

Võimu teostavate inimeste dominantne imago tuleb nende põhitegevuse kvaliteedist.

See annab automaatselt käitumisjuhise, et ei tohi ennast positsioneerida kõrvaltegevuse staarina. Sisemine hääl ütleb siin ära, mis õige, mis vale. Positiivselt tajutavad hobid on siin imagole head, näiteks kui peaminister sõidab tervisesportlasena läbi rattamaratoni, on see tubli. Niipea kui ta aga treeniks viis tundi päevas, et oma unelmates võita Kirsipuud, tekib tahtmine vahetada ta välja mõne teise vastu, kes oma põhitööd pühendunumalt teeb.

Valitutele, praegustele ja tulevastele

Staarihaigust põevad ainult vähesed rahvasaadikud, aga imago tuleb külge kollektiivselt. Ei maksa siis imestada, kui riigikogu nimetatakse kummitempliks või veel millekski hullemaks. Kui sisemine hääl ütleb, et eelmises jutus oli äratundmisrõõmu, siis oleks ehk Villu Reiljani lennukat väljendit tarvitades aeg «tegeleda sisekaemusega». Esimene samm tuleviku häälte poole võiks olla lihtne, aga väga efektiivne:
lõika kollane juhe läbi!