Paraku on kirjandus lai mõiste, mida peab lahterdama ja liigitama nii päritolu, žanri, otstarbe kui sihtgrupi järgi. Seejuures on kriteeriumid, mille järgi kirjandust hinnata, mitmepalgelised ja täpsete piirideta, kuigi mõned kriitikud arvavad neid piire kindlalt teadvat. Raamatu olemuse ja vajalikkuse määrab lõppkokkuvõttes ikkagi lugeja, kõlagu sõna «massikultuur» seejuures hindajate kõrvus kui tahes inetult.
Koos muu eluga areneb ka kirjandus, käärid eliit- ja ajaviitekirjanduse vahel järjest suurenevad. Kirjandusteadlastel oleks päris suur tööpõld uurimaks, miks romaanivõistlustel kõrgeid kohti saanud teosed raamatukogude riiulitel tolmavad, kuid lihtlabaste ajaviiteromaanide järel on pikad järjekorrad. Ometi on vastus lihtne: rahvas eelistab südamelähedasi ja kergesti mõistetavaid raamatuid, mis haakuvad nende enda eluga, loovad võrdlusmomendi.
Praegu meenub rahvalik ütlus: eks see koer kiljub, kelle pihta kaigas käib. Mina pean ennast ajaviitekirjanduse tootjaks. See, et minu raamatud on (liht)rahva poolt omaks võetud, on olnud mulle suur üllatus, sest peale laenutusedetabelite tõestab seda ka asjaolu, et olen raamatukogude kutsel käinud lugejatega 133 korda kohtumas. Aga sellel medalil on ka teine külg. Sellest ajast, kui riik hakkas raamatute laenutamise eest maksma, on see palju paksu verd tekitanud.
Kas ajaviitekirjandus üldse kuulub kirjanduse hulka? Tehniliselt kindlasti, muu üle peaks otsustama lugeja. Endale tegin karmi testi: pärast pensionilejäämist hülgasin oma kodanikunime, mille all olin põhitöö kõrval kuuldemänge, novelle ja publitsistikat kirjutanud ning «Eesti kirjarahva leksikoni» pandud. Saatsin kaks romaanikäsikirja 2000. aasta romaanivõistlusele, ümbrikus uus autorinimi: Erik Tohvri. Ning kui 64 osavõtja hulgas minu käsikirjad esimese kümne hulka tulid, oli žürii vastutuse endale võtnud – minu stiil oli neile kirjandusena vastuvõetav.
Rein Langi ettepaneku kommentaaride hulgas internetis leidus ka paar vihjet sellele, et raamatute laenutushüvitiste süsteemi tuleks muuta. Tõepoolest on üsna ebameeldiv, kui pärast järjekordset 1. juulit kõik ajalehed pakuvad juba pealkirjades välja: suurima laenutushüvitise sai Erik Tohvri! Sealjuures jäetakse märkimata, et sellest summast läheb maha tulumaks, aga hoopiski kõrvale jäetakse põhjus, miks see nii on: Tohvril on laenutuses 25 raamatut, mida kõiki intensiivselt loetakse. Ning teistele oskan soovitada enesele sobiv nišš leida.
Mismoodi aga talitada, et laenutushüvitist õiglasemaks muuta? Esimesena tuleb pähe jagada kirjanikud kategooriatesse nagu sõjaväes kasutatavad auastmed. Kindralkirjanik saaks koefitsiendi 10, majorkirjanik 8, leitnantkirjanik 6, kapralkirjanik 4, reameeskirjanik 2 ja esmatrüki avaldanu 1. Oleks kõik selge ja lihtne, kui ainult leitaks mõõdupuu, mille järgi neid paguneid jagada!
Või teine võimalus, teha seda lugejate järgi: kui raamatu laenutab algharidusega tädi Maali, märgib raamatukoguhoidja raamatu autorile koefitsiendiks 2, põhikooli lõpetanud laenutaja puhul 4, gümnaasiumi lõpetanu annab autorile 6, ülikooli lõpetanud magister 8 ja doktor 10 punkti. Põhjendus: igaüks valib kirjandust vastavalt oma arengutasemele, see määrab raamatu headuse. Mis sellest, et iga raamatukogu juurde tuleks raamatupidaja tööle võtta ja talle palka maksta!
Näen juba, kuidas internetiilkujad klaviatuuri klõbistavad: Tohvri kardab oma raha kaotada! Ma ei karda, mul on hoopis ratsionaalsem ettepanek: keelake kirjanikel arvutit kasutada. Tammsaare sai ilma hakkama, ja kohe oleks selge, kes kirjutajatest on tõesti südamega asja juures.
/nginx/o/2015/06/10/4172355t1hd919.jpg)
/nginx/o/2009/01/17/118910t1hce95.jpg)