FOTO: Urmas Nemvalts

Eile avaldatud uuring, mis oli mõeldud tervishoidu puudutavate korruptsiooniriskide leidmiseks, tõi esile hoopis olulisema temaatika: elanikkonna vähese informeerituse tasulise ja tasuta arstiabi vahekorrast. See näitab aga, et lihtsa teavitustöö tegemata jätmise tõttu on kahjustada saanud Eesti tervishoiusüsteemi ja arstide maine.



Lisaks neile olukordadele, mis tõesti arstieetikaga vastuollu võivad minna – «ümbriku» või mõne vastuteene heakskiitmist enne arsti juurde pääsemist ja uuringute või ravi alustamist –, peetakse ebaeetiliseks ka tasulisse vastuvõttu puutuvat. Seda nii tasulise teenuse olemuse kui ka selle korralduse poolest.

Näiteks seda, et arst võtab riigihaiglas oma kabinetis enne lõunat vastu tavajärjekorras olevaid patsiente ja pärast lõunat neid, kes on maksnud kõrgemat tasu ja saavad seetõttu vastuvõtule kiiremini, pidas ebaeetiliseks või lausa korruptiivseks pea kolmveerand vastanutest. Selles aga, kui näiteks patsiendile pakutakse riigihaigla registratuuris kolmekuulise ootejärjekorra asemel sama arsti juurde tasulist vastuvõttu juba nädala pärast, ei näinud midagi ebaeetilist vaid veidi üle kolmandiku vastanutest.

On raske mitte teha järeldust, et valdav osa patsientidest on arvamusel, et arstid tegutsevad oma igapäevatöös ebaeetiliselt. Ehkki sel arvamusel ei pruugi tegelikult alust olla, valmistab see teadmine ometi muret.
Ravijärjekordades «etteostmise» praktika võib ju olla tervishoiusüsteemi seisukohalt põhjendatud: kui haiglatel on piisavalt ressursse, kuid riik suudab tasuda vaid osa eest, on nii tervishoiusüsteemi käigus hoidmise kui ka lühemate ravijärjekordade huvides pigem mõistlik võimaldada neil, kelle sissetulek on suurem, kiirema arstiabi eest rohkem maksta. Küll aga ei pruugi see olla ilma põhjalikuma selgituseta arusaadav patsiendile – tema on ju raviteenuste eest igakuise maksega osa oma palgast juba tasunud.

Ja see ongi koht, mis tuleb tervishoiusüsteemis põhjalikult läbi mõelda: kuidas teavitada patsienti, mille eest ja miks ta maksab, mille poolest erineb nn tasuta ja tasuline vastuvõtt ning kelle taskusse läheb raha, mille patsient tasulise vastuvõtu kasuks otsustades juurde maksab.

Korruptsiooniuuringu laituseks võib öelda, et see ei toonud esile seda, mida ta oli mõeldud esile tooma, kuid samas näitas ometi kätte olulised juhised: inimesi tuleb paremini informeerida. Rääkige inimestega. Tabletist üksi alati ei piisa.