FOTO: DARREN STAPLES / REUTERS

Kas tõesti kaob šokolaad täielikult juba 2050. aastaks? Viimasel ajal on mitmes artiklis osutanud ohule, et meid võib ees oodata suuremahuline šokolaadikriis, kirjutab Grenoble’i ärikooli inimeste, organisatsioonide ja ühiskonna teaduskonna rahvusvahelise ärikorralduse professor Jovana Stanisljevic. 

Maailma šokolaadituru väärtus vallutab aina uusi tippe ning oodatakse, et 2025. aastaks ületab see 2015. aasta oma kaks korda. Tarbimist õhutab tagant peamiselt arvatav tulu tervisele: vananemise pärssimine, antioksüdeerivad omadused, stressi leevendamine, vererõhu reguleerimine ja nii edasi.

Kus aga elavad suurimad šokohoolikud? Tavapäraselt on üle poole toodetud šokolaadist ära söödud Lääne-Euroopas ja Põhja-Ameerikas. Maailma maiasmokkade keskuseks võib pidada Šveitsi, kus 2017. aastal tarbiti üle 8 kilogrammi šokolaadi inimese kohta.

Uued šokolaaditurud

Aga isegi kui arenenud riigid sammuvad uhkelt šokolaaditarbijate esireas, tasub edasise kasvu võimalusi otsida pigem mujalt. Näiteks võib pöörata pilgu Hiina ja India suunas, mille mõlema rahvaarv ületab miljardi piiri. Kiire linnastumine, keskklassi kasvamine ja tarbijate maitse muutumine on põhjustanud šokolaadiisu suurenemist.

India on praegu üks kiiremini kasvavaid šokolaaditurge, kus nõudlus on viimastel aastatel lakkamata suurenenud. 2016. aastal tarbiti üle 228 000 tonni – poole rohkem kui 2011. aastal. Indialased armastavad väga kõike magusat ja šokolaadist on saanud üks nende lemmikmaiustusi, sest nad peavad seda tervislikuks ega kõhkle seepärast sugugi seda suhu pistmast, kui võimalus avaneb.

Hiinas peeti pärast 1980. aastate alguse majandusreforme šokolaadi harukordseks hõrgutiseks. Šokolaadi tarbimine ei ole ka hiljem kuigi innukalt suurenenud: keskmine hiinlane tarbib seda aastas alla kilogrammi.

Ent ajad muutuvad ja levivad uued kombed, näiteks «kohvikultuur», mis mõjutavad ka šokolaadi kasutamist ja tarbimist. Samuti hangivad miljonid jõukamad ja keeleoskajamad hiinlased interneti vahendusel kvaliteetseid välismaiseid hõrgutisi, sundides isegi nii suuri kaupmehi nagu Alibaba muutma ärimudelit, et jätkuvalt liidrite seas püsida.

Ohus šokolaaditootmine

Šokolaaditootjad on siiski raskustes. Šokolaadile hädavajalik kakao vajab kasvamiseks niisket troopilist kliimat ja vihmametsade varju, mistõttu selle kasvuala on suhteliselt piiratud. Peamise piirkonna leiab Lääne-Aafrikast, kus ainuüksi Elevandiluurannik ja Ghana annavad juba üle poole maailma kakao kogutoodangust.

Kuid ülemaailmse soojenemise tulemusel peab kakaokasvatus neis piirkondades optimaalsete kasvutingimuste tagamiseks sõna otseses mõttes ülesmäge rühkima. Selle juures tekitab tõsiseid probleeme haritava maa nappus, sest mitmedki alad kakaopuude kasvatamiseks ei kõlba.

Kakaooad. 

FOTO: ISSOUF SANOGO / AFP

Haigused ja alternatiivid

Kakaopuu vaenlasi leiab mitut laadi ja mitmes suuruses. Neist kaks olulisemat on haigused ja kahjurid. Hinnangute kohaselt vähendavad need aastas ülemaailmset kakaotoodangut 30-40 protsenti.

Selle aasta juunis andis Elevandiluurannik teada, et on sunnitud likvideerima kogunisti 100 000 hektari ulatuses kakaoistandusi, mille puid oli nakatanud ohtlik badnaviirus CSSV. Kui ka niimoodi suudetakse viiruse levikut pidurdada, kulub ometi vähemalt viis aastat, enne kui neile aladel saab jälle kakaopuid kasvatama hakata.

Niisuguste looduslike ohtude ja hinnakõikumiste tõttu kaaluvad paljud kakaokasvatajad alternatiivina mõne ehk isegi suuremat ja hõlpsamat tulu tõotava kultuuri kasvatamist.

Maailma suuruselt kolmanda kakaotootja Indoneesia toodang on 2010. aastast peale vähenenud halva ilma ja kakaopuude vananemise tõttu. See on ajendanud mitmeid farmereid üle minema maisi, kautšuki või õlipalmi kasvatusele.

Tootjad vaatavad itta ja lõunasse

Eespool ära toodud üldisemat laadi ohud ja uute turgude suur nõudlus on saatnud suurematele kakaotootjatele selge signaali.

Maailma suuruselt teine kakaotarnija Ghana on pööranud erilist tähelepanu Aasia, konkreetsemalt just Hiinale. Kakao aastatoodangu tõstmise huvides on Ghana üritanud saada Hiina Ekspordi-impordipangalt 1,5 miljardit dollarit laenu. Koostööd on toetanud mõlema riigi valitsused, sest kasu, mis avaldub Hiina šokolaadituru potentsiaalis, on mõlemale klaarselge.

Täiendavaid «kuumi» turge on leitud Lähis-Idas ja Aafrikas. Araabia Ühendemiraadid ja Saudi Araabia on šokolaadi tarbimiselt inimese kohta piirkonnas väga jõuliselt esirinnas. Nende maade tarbijale sümboliseerib šokolaad jõukust, mis tõukab tagant eriti kallite brändide müüki.

Šokolaadikompvekid on väga minev kaup ka Alžeerias, küll veidi teisel põhjusel. Euromonitori kinnitusel peavad alžeerlased šokolaadi energiaandjaks, mis muudab selle eriti menukaks noorte seas. Kingina on šokolaad Alžeerias mõnevõrra väiksema tähtsusega.

FOTO: Pexels / CC0 Licence

Kas kestlik šokolaad on võimalik?

Suurimad šokolaaditootjad löövad aktiivselt kaasa sellistes kestlikkusele panustavates algatustes, nagu Vihmametsa Allianss, UTZ ja Fairtrade.

USAs baseeruv Mars Wrigley Confectionary, mis oli läbimüügi poolest 2017. aastal üks maailma juhtivaid maiustustetootjaid, asutas miljardi dollari suuruse fondi põuakindlama kakaopuu aretamiseks. Lisaks oli Mars 2009. aastal esimene suurtest šokolaadikompaniidest, mis võttis kohustuse jõuda 2020. aastaks 100 protsendilise sertifitseeritud kakao kasutamiseni. Hiljem võtsid samasuguse kohustuse ka nende konkurendid Hershey’s, Ferrero ja Lindt.

Kogu oma kakao kestlikkust taotleb samuti Mondelez International. Milka on nende seni viimane kaubamärk, mis ühines 2012. aastal käivitatud programmiga Cocoa Life, mis peaks tootmisahelas andma jämedama otsa kakaokasvatajate kätte.

Need algatused on suur samm edasi, aga tarneahela suuremad tegijad möönavad siiski, et neist ei piisa kakaokasvatajate väljatõmbamiseks vaesuse küüsist, mis on üks nende põhilisi muresid. Ilmekaks näiteks on siin suurim kakaotootja Elevandiluurannik. UTZ sertifikaadiga kakaokasvataja teenib aastas pelgalt 84-134 eurot ehk ligikaudu 16 protsenti enam kui sertifitseerimata kakao müüja.

Takistusi on teisigi, näiteks sertifikaatide piiratud kasutus. Sertifitseerimisest täie tulu saamiseks peab kakaokasvataja kuuluma kooperatiivi. Elevandiluuranniku kasvatajate seas on neid praegu umbes 30 protsenti. Raskusi valmistab samuti tagada, et kuskil tarneahelas ei kasutataks laste tööjõudu – paraku on seda sisuliselt võimatu kontrollida.

Aafrika kakaotootjatel leidub oma plaane: näiteks on välja käidud idee luua OPECi-laadne ühendus. Nad soovivad suuremat mõju maailma kakaohinna kujundamisel, koordineerides selleks paremini eri riikide tootmismahtu ja hinnapoliitikat. See aitaks paremini kaitsta väikekakaokasvatajaid, keda maailmaturu hinnakõikumised väga teravalt mõjutavad.

Niisiis tundub, et ehkki «šokokalüpsise» oht vähemalt lähiajal ei realiseeru, siis riskid on ometi tõelised ja neid tuleb hoolega silmas pidada.

Hea meel on selle juures näha, et kõik šokolaadi tootmise protsessis osalejad annavad oma panuse. Loodetavasti piisab sellest šokolaadile helge tuleviku kindlustamiseks.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane