:format(webp)/nginx/o/2018/08/15/11234205t1h96b2.jpg)
Ehkki see on puhtalt paavsti võimuses, ei ole praegune paavst Franciscus hakanud muutma kanoonilise õiguse koodeksit ei vaimulike laste seksuaalse väärkohtlemise ega piiskoppide selleteemalise käitumise sätete osas, kirjutab veebiväljaandes The Conversation Arizona riikliku ülikooli kraadiõpingute asedirektor ja professor Carolyn M. Warner.
Hiljutisest vandemeeste kogu aruandest selgus laste väärkohtlemise vapustav ulatus katoliku kirikus. Kuues diötseesis leiti andmeid üle 1000 lapse seksuaalse väärkohtlemise kohta ning nimetati ära ka 301 kuritarvitajast preestrit. Samuti leiti, et kirikuvõimud olid väärkohtlemise ees silma kinni pigistanud.
Selle peale kirjutas roomakatoliku kiriku pea paavst Franciscus kirja «Jumala rahvale», milles sõnas:
Häbi ja kahetsusega tunnistame kirikliku kogukonnana, et me ei olnud seal, kus oleksime pidanud olema, et me ei tegutsenud õigeaegselt, saades aru nii paljudele eludele tekitatud kahju suurusest ja tõsidusest. Me ei hoolitsenud väikeste eest; me hülgasime nad.
Tõsi on, et paavsti võimuses on ära hoida selliste asjade kordumine. Katoliku kiriku uurijana usun, et üks väga oluline, aga tihtipeale vähe teadvustatud põhjus, miks väärkoheldud lastest ei hoolita, peitub kiriku kanoonilises õiguses – ja seda saab muuta ainult paavst.
/nginx/o/2018/08/20/11295013t1h0abc.jpg)
Kanooniline õigus määratleb kiriku elu ja võtab kokku selle teoloogia. Kõik katoliku kiriku ametiisikud on kohustatud sellest juhinduma.
Kanoonilisel õigusel on pikk ja keeruline ajalugu. See sai alguse esimestes kristlikes kogudustes. Kristlased töötasid evangeeliumile ja muudele pühadele tekstidele toetudes välja kohase käitumise normid ja eeskirjad, mis käsitlesid ka vaimulike väärtegusid. Kristlikel kogudustel on tavaliselt olnud reeglid, mis keelavad vaimulikel lapsi seksuaalselt väärkohtlemast. Väga karm ollakse sodoomia suhtes. Karistuseks võib olla näiteks näkku sülitamine või raudahelatesse panemine.
Kui kristlikud kogudused levisid 3. sajandil kogu Vahemere piirkonnas, korraldati mitmel pool nõupidamisi, et leida eeskirju, mida saaks rakendada universaalselt.
4. sajandil hakkasid kristlikud kirikud, tavaliselt kirikukogudel kokku lepituna, välja andma eeskirju, mida tunnistasid kõik kristlikud kogudused. Neid hakati nimetama kaanoniteks. Tuntuim sellistest kirikukogudest on Nikaia kontsiil, mille kutsus 325. aastal kokku keiser Constantinus.
Karistuseks võib olla näiteks näkku sülitamine või raudahelatesse panemine.
Kaanonite rakendamine jäi piiskoppide õlule.
Kui kristlus levis itta ja läände, pidi see jõudu katsuma valitsejatega, kes tahtsid kontrollida maid ja inimesi. Laialt levisid väga mitmesugused normid ja reeglid. Samal ajal üritasid paljud usujuhid ja teoloogid sajandite vältel luua ühtset süsteemi.
Siiski kulus aega, enne kui paavst Benedictus XV ametiajal 1917. aastal arvukad läänekristluses levinud normid ja eeskirjad kokku koondati ja üle vaadati. Tulemuseks oli kanoonilise õiguse koodeks, mis kehtib kõigile roomakatoliku kirikutele. Ainult paavst võib kanoonilist õigust täiendada või muuta. Ida katoliku kirikutes kehtivad natuke teistsugused õigusaktid.
Kirik on vahetevahel andnud eksiteele sattunud preestreid ilmalike võimude kätte.
See muutus 19. sajandi lõpul - 20. sajandi algul, mil kogu Euroopas puhkesid kiriku ja riigivõimu heitlused, kuna ilmalikud riigid ei tunnistanud enam kiriku ülevõimu. Kirik muutis seepeale muu hulgas vaimulike laste väärkohtlemise juhtumid oma siseasjaks.
1917. aasta koodeks vaadati uuesti läbi 1983. aastal, et võtta arvesse Vatikani II kirikukogu, 1962.-1965. aastal peetud roomakatoliku piiskoppide nõupidamise otsusi, mis oligi kutsutud kokku lahendama doktriiniga seotud küsimusi. Koodeksi mõlemas versioonis sisalduvad seksuaalset väärkohtlemist käsitlevad kaanonid.
/nginx/o/2013/01/24/1536852t1h125d.jpg)
Vaatame põgusalt kanoonilise õiguse muutumist ajas.
Enne 1917. aastat rakendas kirik süüdistuste puhul laste seksuaalse väärkohtlemise kohta eeskirja, mis keelas preestril ahvatleda seksile pihitoolis viibimise korral.
Kui preester pihtimise ajal ahvatleb seksile, peeti seda eriti rängaks patuks. Pihitooli käsitleti püha ruumina ja pihtimist püha toiminguna.
Väärib märkimist, et probleemiks oli siin preestri patustamine, mitte teise isiku väärkohtlemine. Samuti ei olnud 1917. aasta koodeksis muid kaanoneid, mis oleksid puudutanud seksi väljaspool pihitooli või alaealiste seksuaalset väärkohtlemist.
Kui preester pihtimise ajal ahvatleb seksile, peeti seda eriti rängaks patuks.
1922. aastal koostas paavst eeskirja, mida ametlikult nimetati juhiseks (instructio). See püüdis käsitleda juhtumeid, mil preester ei nõudnud otseselt seksi pihtimise ajal. Alaealise seksuaalne väärkohtlemine vaimuliku poolt loeti süüteoks, kui see oli mingil moel seotud meeleparanduse sakramendiga.
Sama juhist kordas 40 aasta pärast (1962. aastal) paavst Johannes XXIII. Juhist ei lisatud ametlikult kanoonilise õiguse koodeksisse ega levitatud üldse kuigi laialdaselt.
1922. aastast peale on laste seksuaalses väärkohtlemises kahtlustatud vaimulike uurimine varjatud saladuselooriga. See on ühtlasi tõkestanud piiskoppidel teatamast neist juhtumeist politseile või isegi koguduse liikmeile.
Aga alles 1983. aastal nimetati laste seksuaalset väärkohtlemist süüteoks kaanonis, mis puudutas vaimulikke, kes rikuvad kohustust vältida seksi. Uus koodeks andis Vatikanile väga suure kontrolli süüdistatud vaimulike saatuse üle.
See pole kõik. Salastamisega seondub kaanon «skandaali» vältimise kohta. Patuks ja kanoonilise õiguse vastu astumiseks tuleb lugeda tegu, mis tekitaks usklike seas «skandaali», pannes neid patustama või usku kahtluse alla seadma.
Kui näiteks piiskopile antakse teada, et tema diötseesi piiskop on lapsi seksuaalselt väärkohelnud, ei ole mitte ainult preester, vaid ka piiskop kanoonilise õiguse järgi süüdi skandaali põhjustamises, sest informatsioon väärkohtlemise kohta võib panna katoliiklased usus kahtlema – nagu seda ongi sageli juhtunud.
Samuti kehtib nõue, et piiskop peab preestritele piisava elatise tagama, kui preester kõrvaldatakse ametist, aga ei ole vaimuliku seisusest välja heidetud.
Kui preester kinnitas, et kuritarvitused tulenesid pedofiiliast või mõnest muust vaimsest häirest, käsitles kanooniline õigus seda leevendava asjaoluna.
Niisiis see, mis katoliiklastele ja kirikusse mittekuuluvatele inimestele paistab kõlbeliselt kaheldava väärtusega komme maksta raha neile, kes on lapsi seksuaalselt kuritarvitanud, on kiriku enda silmis lihtsalt kohustuse täitmine.
1917. aasta koodeksi alusel võisid piiskopid teatavatel tingimustel heita preestrid vaimuliku seisusest välja ilma kirikukohtu otsuseta. Seda võis teha aga alles siis, kui oli kindel, et meeleparandus on ilmvõimatu.
Kui preester kinnitas, et kuritarvitused tulenesid pedofiiliast või mõnest muust vaimsest häirest, käsitles kanooniline õigus seda leevendava asjaoluna. Preestrit võis sel juhul käsitleda isikuna, kes ei vastuta täielikult oma tegude eest.
1983. aastal, kui kanoonilise õiguse koodeks oli paavst Johannes Paulus II eestvedamisel põhjalikult läbi vaadatud, kadus sealt piiskopi õigus preestrit kõrvaldada. See õigus läks puhtalt Vatikani kätte.
Tol ajal jäi mulje, et nii reageeris paavst lausa preestrite lainele, kes oma ametist lahti ütlesid. Igal juhul tõi see kaasa piiskoppide õiguste piiramise. Nad pidid kuritarvitajatest preestreid edasi ülal pidama, kuni need olid kirikukohtus süüdi mõistetud ja Vatikan, täpsemalt otse paavst, oli nõus neid kõrvaldama.
Parimal juhul said piiskopid eemaldada preestrid mõneks ajaks kirikutalituste läbiviimiselt, näiteks missa pidamiselt ja muude sakramentide jagamiselt, või keelata neil avalikult preestrina esineda. Aga need keelud said olla ainult ajutised, mitte püsivad.
1983. aasta koodeks kärpis ka aega, mille jooksul võis lapsega seksimises kahtlustatava preestri vastu süüdistust esitada, viie aastani.
Et ohvrid üsna mõistetavalt ei tahtnud asjast veel aastaid kõnelda, pääsesid paljud preestrid vähimagi karistuseta Vatikani poolt.
Kirikukohtu puhul on samuti nõutav ohvri osalemine tunnistajana, mis on paljudel juhtudel takistanud preestrite võtmist vastutusele. Koodeks on sel moel soodustanud just sellist piiskoppide tegevusetust, mille paavst hukka mõistab.
Kanoonilises õiguses pole ühtegi sätet, mis määratleks, mida võtta ette siis, kui piiskop ei võta midagi ette laste kahtlustatava või teadaoleva seksuaalse väärkohtlemise peale.
/nginx/o/2018/09/05/11387660t1ha2a4.jpg)
2001. aastast on Vatikan tsentraliseerimist jätkates nõudnud, et piiskopid saadaksid kõik põhjendatud laste seksuaalse väärkohtlemise juhtumid edasi usudoktriini kongregatsioonile. See asub loomulikult Vatikanis ja tavaliselt juhib seda mõni mõjuvõimas kardinal.
Usudoktriini kongregatsiooni ülesanne on «edendada ja kaitsta usku».
Usudoktriini kongregatsioon võib anda piiskopile korralduse viia läbi kirikukohtulik uurimine, ise selle läbi viia, nõustuda vaimuliku kõrvaldamise nõudega või selle tagasi lükata või tingimusi seada. Preestrid võivad otsuste ja meetmete peale kaevata. Vatikan jätab mõnikord tähele panemata piiskoppide soovi preestrit kõrvaldada.
Ehkki see on puhtalt paavsti võimuses, ei ole praegune paavst Franciscus hakanud muutma kanoonilise õiguse koodeksit ei vaimulike laste seksuaalse väärkohtlemise ega piiskoppide selleteemalise käitumise sätete osas.
Kui kirik tahab tõepoolest panna preestrid ja nende piiskopid laste seksuaalse väärkohtlemise eest vastutama, siis on see väga tähtis.
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane
/nginx/o/2018/09/05/11386747t1h2b9e.jpg)