Krimm, Donbass ja Süüria on need kohad, läbi mille proovitakse Euroopa ja laiemalt lääne julgeoleku-arhitektuuri püsivust, kirjutab kolumnist Karmo Tüür.
Karmo Tüür: Ukrainas on kaalul rohkem kui Ukraina (3)
/nginx/o/2017/06/09/6766001t1h8338.jpg)
5. september 2018, 10:55
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Euroopas käib juba neli aastat, neli kuud ja neli nädalat üks kummaline sõda, milles on hukkunud vähemalt 10 000 inimest ja põgenikuna ilma peal laiali umbes kaks miljonit. Ühe Ida-Ukrainas toimetava Donetski grupeeringu liidri Aleksandr Zahhartšenko näitlik ärakoristamine annab põhjuse taaskord rääkida sellest sõjast ja tuletada meelde, et korduma kippuvast teadlikult eksitavast sõnakasutusest hoolimata pole see Ukraina kodusõda.
Tegemist on Ukraina pinnal Venemaa peetava sõjaga. Mõistmaks selle sõja olemust, on vaja esitada õige küsimus. Mitte «kelle vastu sõditakse», vaid «mille nimel sõditakse»?
Nii paradoksaalselt kui see ka ei kõla, pole tegu Ukraina vastu sõja pidamisega. Sõda käib Venemaa suuruse, hiilguse ja suurriikliku vägevuse tõestamise eest. Kõige selle nimel, mis mahub eesti keelde väga keeruliselt tõlgitavasse mõistesse «velitšije».
Jah, loomulikult on mängus ka nii personaalseid kui ka riiklikke raha ja muude maiste ressursside madalaid huvilisi. Kuid peamine on siiski see, et Moskva otsustas panna kanna maha ja öelda: «Aitab!» See pole suusoojaks öeldud, Moskvas praegu võimul oleva seltskonna maailmanägemuses on Venemaad paarkümmend viimast aastat alandatud, tõrjutud ja üleüldse naljanumbrina võetud. Ja nüüd on otsutatud vastu hakata ning võtta endale see, mis justkui õigusega neile kuulub. Kui mitte muud, siis suurriiklik positsioon olulisemate läbirääkimiste juures.
Võib ju küsida, et mis puutub siian Donbass? Aga täpselt sama palju kui Krimm. Sama palju kui Abhaasia ja Lõuna-Osseetia, Transnistria ja nüüd ka Süüria. Need on Kremli pidepunktid. Läbi nende valupunktidele vajutamise tõestatakse, et Venemaad tuleb tõsiselt võtta.
Veelgi enam – Krimm, Donbass ja Süüria on need kohad, läbi mille proovitakse Euroopa ja laiemalt lääne julgeoleku-arhitektuuri püsivust. Juhul kui Venemaal lastakse neis omatahtsi laamendada, siis selgub, et läänel pole neid, mida üks andekas kirjanik markeeris kui cojones.
Ukraina pinnal peetavas sõjas on kaalul palju enamat kui ainult Ukraina. Kiiev näikse seda aru saavat ja kuritarvitavat – et no kus nad seal läänes pääsevad, küllap meid toetatakse.
Oletame et pärast Zahhartšenko tapmist suunatakse nn rahvavabariigi etteotsa keegi sobilikum isend (nt endine DNR julgeolekunõukogu juht Aleksandr Hodakovski) ja lülitatakse sisse Ukrainaga reintegrerumise protsess. Võib mürki võtta, et Euroopas hakkavad kõlama hääled, mis kutsuvad üles selle eest Venemaad kiitma ja kiituse märgiks sanktsioone lõdvendama. Ka sel juhul, näilise taganemise korral, on Venemaa saavutanud oma eesmärgi.
Moskva praegune võimkond tajub, et praegu on tema võimaluste aken poikvel. Vähemalt mõneks ajaks on läänelike klubide õmblused ragisemas ning segastel aegadel saab esitada huvitavaid ettepanekuid, mille tagasilükkamiseks pole meelekindlust. Kurblooline on seejuures asjaolu, et teatud vastasseisude puhul (nn globaalse lõuna ja globaalse põhja vahel) polegi läänel loomulikumat liitlast kui Venemaa. Moskva saab sellest suurepäraselt aru ja vajutabki neid kange, mis taolist arusaama võimendab. Samahästi kui neid hoobi, mis süvendavad läänes levivat tüdimust ja pettumust Ukrainast.
Ukraina pinnal peetavas sõjas on kaalul palju enamat kui ainult Ukraina. Kiiev näikse seda aru saavat ja kuritarvitavat – et no kus nad seal läänes pääsevad, küllap meid toetatakse. Kuid paraku on piisavalt neid, kes Kiievi ja Moskva vahel valides on valmis viimasele panustama.