Vana-Kariste külamaja, endine koolimaja.

FOTO: Elmo Riig

Aastal 1687 alustas tööd köstrikool 15 poisslapsega; 1734 ehitati koolihoone; 1824 avati kihelkonnakool; 1853 hakati kooli vastu võtma tütarlapsi; 1873 valmis uus koolimaja (praegu muuseum); 1938 avati uus koolimaja (praegu on seal lasteaed); 1975 avati uus koolimaja (kus kool töötab praeguseni); 1999 sai valmis uus õppekorpus; 2010 valmis kooli juurdeehitus ning kogu hoone renoveeriti. Praegu õpib ses koolis 240 õpilast ja töötab 30 õpetajat.

See aegrida on võetud Palamuse gümnaasiumi kodulehelt ja tuletab meile väga ilmekalt meelde lihtsat tõdemust, et kool ja koolimaja ei ole üks ühele kattuvad mõisted. Lutsu-aegses koolimajas ringi vaadates me ilmselt ei mõtle, et oi kui traagiline, et praegused Palamuse lapsed teevad oma koolitükke ja koerusi uues ja suuremas koolihoones, mis on nõks kaugemal kirikust, veskijärvest ja apteegist.

Küsides suletud koolimajade kohta, olid meil, nagu arvata võitegi, mõttes pildid ääremaade «tühjaks jooksmisest», sissekukkunud katustest ja varemeteks pudenevatest seintest. Vastuseks, nagu tänasest lehest näete, saime väga palju kirevama pildi. Lisaks veel erakordselt vahva loo punasest kaustikust ja sellest, kuidas ministeeriumi ametnik on aastakümneid teinud hobi korras tarvilist ajaloo-tööd.

Hoone «sulgemise» fakti taga võib olla nukker lugu asustuse ja elu hääbumisest piirkonnas, aga võivad ka olla igati rõõmsad ja tarvilikud muutused. Ja seejuures veel sellised, kus vana koolimajagi pole jäänud kasutuseta, vaid seal tegutsevad tublid inimesed, kes teevad ses hoones küll midagi sootuks muud kui inimesehakatistele rehkenduse õpetamine, ent see muugi on tarvilik ja rõõmuks rahvale.

Sel suurel pildil on mitu mõõdet. Muidugi on asustuse muutumine üks neist. Teine joon seisneb aga selles, et hariduse andmise keskmes ei ole siiski maja. See viimane on vahend, mis peab vastama tänapäeva vajadustele, et me julgeksime sinna oma lapsi saata ning olema üksiti ka ökonoomne pidada. N-ö suur pilt ütleb meile endiselt, et suhtarvude järgi hinnates kulub meil liiga palju haridusrahast majade kütmiseks ja üleval hoidmiseks ning üksiti siis liiga väike osa hariduse sisule. Tihtipeale ongi parem lahendus uue ja keskkonda säästvama maja ehitamine.

Ent muidugi on olemas ka mälu ja muinsuskaitse mõõde. Ses asjas ei ole vanad koolimajad üksi, vaid võiksime sarnastena esile tuua veskid ja mõisad, raudteejaamad ja taluhooned jne jne. Igaühte neist aitab säilitada see, kui neile on leitud uus hoolas peremees ja uus mõte, olgu see siis äri või perekonna elamine või kohaliku seltsielu keskus või vahva kompott neist kõigist.