Mart Raudsaar: ikka kaheksaks kooli!

Mart Raudsaar Foto: Sille Annuk / Postimees

Miks ometi peab kool alati algama kell kaheksa hommikul, küsib Tallinna Ülikooli ajakirjandusõppejõud Mart Raudsaar.

Juba teist nädalat elame uue, talvise kellaaja järgi ning seljataha on jäänud ka esimene koolivaheaeg. Ehkki üleminek talveajale on muutnud kooli naasmise lastele valutumaks selles mõttes, et vana ajaga võrreldes saab tunni kauem magada, on õhtud muutunud harjumatult pimedaks.

Eksib aga see lugeja, kes arvab, et kavatsen järgneva loo kirjutada teemal, et Eesti võiks sarnaselt Venemaaga suveajale jäädagi (muide, kui kellakeeramisest loobuda, eelistaksin pigem jääda suveajale kui talveajale, mida sai kümmekond aastat tagasi suvel ka proovitud). Kutsun hoopis kõiki kaasa mõtlema koolipäeva alguse üle, mis on reeglina kell kaheksa hommikul.

Hommikune rahvasport

Nagu juba öeldud, on talveajal hommikune ärkamine hõlpsam, kuna pole – vähemalt esialgu – kottpime. Mida kellaaja keeramine hilisemaks aga lahendada ei suuda, on hommikune tipptund suuremates linnades: Tallinnas, Tartus ja Pärnus (olles elanud ja töötanud mõnda aega Narvas, pole ma seal võrreldavat tipptundi täheldanud).

Üks mu tuttav on kõnelenud oma üleelamistest Tartu linnaliikluses, kui ta peab viima lapsed kahte kooli, mis pole paraku ka kodulähedased. Tundub, et hommikuti pool tundi enne kella kaheksat ja pool tundi pärast seda toimub Eesti suuremate linnade tänavatel võimas rahvaste rändamine, mille käigus kõik peavad korraga mingile marja- või karjamaale jõudma.

Aga mõtleme hetkeks: kas see ikkagi peab nii olema? Oludes, kus üha enam on levinud kaugtöö ning paindlikud töögraafikud, tuleb üha vähematel jõuda tööle täpselt kella kaheksaks. Seega on peamine põhjus, mis neid liiklusummikutesse ajab, ikkagi vajadus toimetada lapsi kooli, mis on alati alustanud päeva kell kaheksa hommikul. Selle kokkuleppe juured näivad ulatuvat industriaalaega, aga on tänapäevaks «vaikimisi eeldusena» vananenud.

Siis kui Euroopa linnadesse tööstusliku pöörde tulemusena kerkisid manufaktuurid ja linnad ning areneva heaoluriigi osana tekkis üleüldine koolikohustus, oli kella kaheksane standardaeg kooli algusena mõistetav. Valdav osa vahetusi läks tööle sellel ajal.

Chaplin konveierilindil

Ühiskondlikku muutust, liikumist traditsiooniliselt elustiililt industriaalsele iseloomustaski standardiseeritus ja sünkroniseeritus, mille visuaalne sümbol võiks olla Charlie Chaplini filmist «Moodsad ajad» nähtud konveierilint, kus töömehed sooritasid järjepanu oma toote koosteliigutusi. Kui Chaplin kukkus lindile, tehti harjumuspäraseid liigutusi ka tema peal.

Olenemata sellest, kuidas me nimetame praegust ajajärku, on individuaalsus tõusmas taas ausse ning inimesi ei käsitleta enam valdavalt väikeste mutrite või ühiskondliku masina vajalike, ent autonoomiata üksik­osadena. Inimene elas riigile Nõukogude Liidus, nüüd on riik inimese jaoks. Võib-olla oleks siin alateemaks Eesti riigi vead ja puudused, kui tervikuna pole niisugust olemuslikku muutust võimalik vaidlustada. Ka koolid pole enam hariduskombinaadid ning lapsed ei peaks olema planeerimis- ja optimeerimisobjektideks (jätame siinkohal kõrvale pearahateema).

Seega: mis on need põhjused, miks peavad kella kuue ja seitsme vahel tõusma ka need perekonnad, kus ainsaks põhjuseks on lapse koolisaatmine kell kaheksa? Miks ei võiks osa klassikomplekte alustada tööd pärast esimest tundi, kell kaheksa viiskümmend?

Loodusrütmid kui ideaal

Võib nõustuda, et tõenäoliselt pole maapiirkondades võimalik koolibusse sõitma panna mitu korda päevas. Aga miks ei võiks nende korjering olla hilisem? Hüva, mõni oponent väidab, et mis hiljem algab, see ka hiljem lõppeb ning lapsed ei näeks novembris-detsembris valget aega üldse, kui kool lõppeks tund aega hiljem. Ent kui järele mõelda, siis kas novembris-detsembris päevast aega alati üldse valgeks nimetada saab? Astudes sammu edasi, võiks koolikoormus südatalvel ollagi veidi väiksem. Ent alustades vähemaga, ehk vääriks loodusrütmide järgi tõusmine veidi hiljem lõppevat koolipäeva?

Loodusrütmid tähendavad seda, et põhjamaa inimestena on meie unevajadus talvel suurem ja suvel väiksem. Neli-viis põlvkonda tagasi – kui polnud puhkusepakette ja pensionisambaid – selle järgi ka elati: rabati tööd suvel ning talvel peeti videvikku ja jõulude aegu puhati päris pikalt. Meie teeme oma sunnitud tarkuses aga kõike vastupidi.

Mõned aastat tagasi tõstis üks erakond avalikku arutellu teema, et iga lapse eest võiks vanem saada valimistel ühe lisahääle. Aga mis siis, kui tõepoolest küsida kooli algusaja kohta arvamust lastelt, kes peavad kõndima ja sõitma läbi pimeda ja sombuse, mõnikord ka lopase hilissügise kooli poole. Äkki peitub lisaks pere- ja majanduslikele probleemidele siin üks põhjus, miks uuringute andmeil on Eesti lapsed lasteaedades ja koolides üha õnnetumad?

Õpikoormus, nõuded ja ootused on «Kevade»-aegse kihelkonnakooli ajaga võrreldes üha suurenenud, sügis on jäänud aga sama pimedaks ja sombuseks nagu alati.

Autor on kahe lapse isa, neist üks käib koolis.