Juhtkiri: mitmekesisuse nimel

Foto: Urmas Nemvalts

Raamatukogud olgu kultuurilise lõhe tasandajad
 

Arutelu, kas riik peaks toetama peamiselt vaid omamaise ja väärtkirjanduse ostmist raamatukogudesse või võivad raamatukogud endiselt ajaviitekirjandust hankida, võib vaadata laiema küsimusena: kas ühe institutsiooni eesmärk on lugejat harida või pakkuda talle just seda, mida ta tahab ja hinnata oskab.

Selle küsimuse erinevaid avaldumisvorme on kerkinud eri elualadelt, ka ajakirjanduse kontekstis. Tõsi, raamatukogudega seoses lisandub veel kaks aspekti: eestikeelse kultuuri säilitamise kohustus, mis on sisse kirjutatud meie põhiseaduse preambulisse ja sellega riigi kohustuseks määratud, ja teiseks tõsiasi, et raamatukogud tegutsevad peamiselt riigi rahaga, see annab riigile põhimõtteliselt suurema õiguse seal leiduva lugemisvara üle otsustada.

Seni on käsitletud teemat peamiselt kahe äärmuse kaudu: kas raamatukogude vabadus valida oma lugemisvara ise või riiklik kontroll sisseostetava üle. Viimase küsimusena üleskerkimine on paratamatu, sest kui omakeelne kirjandus on suhteliselt lihtsalt defineeritav, siis vähemalt mõiste «väärtkirjandus» nõuaks sikkude-lammaste eristamiseks juba komisjoni: kas kõik nobelistid? Või kõik Bookeri preemia saanud? Aga mis teha ingliskeelsest keeleruumist väljapoole jäävate raamatutega, mille autorid Nobelit ei püüa?

Ometi oleks palju tulusam vaadata küsimust mitte nii äärmuslikust aspektist, vaid pigem vajadust mööda. Ühes on ju nii Lang, kirjanikud kui raamatukoguhoidjad ühel meelel: praegu ei jätku Eesti raamatukogudel piisavalt raha, et tellida väärtkirjandust. Olgu lugejate maitse ja selle kujundamisega kuidas on, kuid valikuvõimalusele peaks igal lugejal õigus olema. Seega, probleem ei ole mitte niivõrd selleks, kas ministeerium püüab poolvägisi lugeja raamatumaitset kujundada, vaid selles, et iga Eesti paiga raamatukogu lugejale peab jääma võimalus otsustada, kas ta loeb Dan Browni või Umberto Ecot. Või mõlemat.

On selge, et mida enam pöördub maailm kirjasõna digitaliseerimise ja teistesse meediumitesse tõlkimise poole, seda olulisemaks saab raamatukogu kui kirjasõna elus hoidmise paiga ja sotsiaalse keskkonna funktsioon. Ja see eeldab raamatukogudelt üha enam paindlikkust ja vastutulekut kõigi lugejagruppide vajadustele.

Raamatukogu on koht, mille ülesanne on pikki aastaid olnud lisaks vaimuvara koondamisele ka sotsiaalsest ebavõrdsusest tuleneva kultuurilise lõhe tasandamine. Seda saab raamatukogu teha vaid leebe suunajana, mitte ideoloogilise kujundajana. Mitmekesisus on see, mille poole nüüdisaja raamatukogu peab püüdlema. Ja selle pilguga vaadatuna on ministeerium õigel teel.