Endise rahvusraamatukogu juhi Ivi Eenmaa arvates on kultuuriministri väljaütlemiste taga hakata riigi poolt määrama, milliseid raamatuid raamatukogudele osta, teatud grupi unelm allutada kogu kirjastustegevus ja realiseerimine ühele kindlale seltskonnale, kuna raamatukogud on suurimad raamatute ostjad.
«Kõik Sinu jaoks, Punik!» - just sellist pealkirja kandis umbes 30 aastat tagasi avaldatud ja karjanaistele mõeldud soovitatava kirjanduse nimestik. Me elasime ajal ja kohas, kus täiesti normaalsed raamatukogutöötajad pidid õpetama eesti rahvast Leninit lugema, ka Punikutelt palju piima saada oli võimalik ainult teades partei vastavaid suuniseid. Samal ajal eesti kirjanduse kuldvara, sh ka lastekirjandus, oli peidetud nelja suure raamatukogu erihoidudesse.
Reaalsuses olukord nii dramaatiline ei olnud, sest enamus raamatukoguhoidjaid võttis seda kui absurditeatrit, kus linnukesed oli vaja kirja panna, et võita näiteks sotsvõistlust. Viimastes osalemise läbi said raamatukogud televiisoreid, auto- või bussiostulubasid ja töötajatele maksti kasina palga juurde preemiaid.
Hoopis hullem oli olukord raamatutega. Meie raamatukogud olid äravahetamiseni sarnased oma raamatuvaliku osas. Eesti oli täis viletsate tingimustega majakesi punase propaganda tippteostega. Neid kirjastati ja jaotati riigi tasandil. Raamatukoguhoidjal tuli ainult raamatupakkidel Tallinnas, rahvakeeli BIBKOLLEKTORIS järel käia. Raha liikus ka ainult paberil. Raamatuid sai lugeda eesti ja vene keeles, võõrkeelset kirjandust sai tellida läbi Moskva ja nn valuutakirjandus rahvaraamatukogudesse ei jõudnudki.
Palju on muutunud. Pean viimase 20 aasta üheks suuremaks saavutuseks ja väärtuseks mõnusaid raamatukogusid, nii linnas kui maal. Raamatute valik on tundmatuseni muutunud, kahjuks ka hind. Ja kui ikka väga ei ole vaja, ei osta, vaid otsid vastuseid internetist või käid raamatukogus. Kui ma midagi kardan, siis mitte Gutenbergi ajastu kadumist, vaid soovi ja ihalust uue BIBKOLLEKTORI järele. Ja seda õilsa mure sildi all eesti rahva halbade lugemisharjumuste pärast!
Tegelikkuses paistab selle soovi tagant grupi seltsimeeste (miks mitte ka mõne muidu mitte eriti targa, kuid äri ajamise seisukohalt nutika ametniku) unelm allutada kogu kirjastustegevus ja realiseerimine ühele kindlale seltskonnale. Raamatukogud on ja jäävad üheks suurimaks tarbijaks, seega ka kasumi tootjaks. Alustamegi siis nendest.
Kindlasti peaks jätkuma aga diskussioon sellest, kuidas oleks võimalik toetada eestikeelse kirjanduse väljaandmist, sest põllumees saab abi vähemalt Brüsselist. Lootusetult on läbi need ajad, kui meie inimesed kulutasid raamatute ostmiseks rohkem raha kui leivale (ka nii on olnud!), kuid mitte kuidagi ei tohiks hakata riigi tasemel ja raha laiaks löömise sildi all keelama ja käskima, mida lugeda.
Keeldude ja käskude ning pahameele väljendamise asemel lugemismaitse üle peaksime mõtlema selle peale, et Viivi Luige, Enn Vetemaa, Tarmo Vahteri, Andrei Hvostovi jpt uued raamatud jõuaksid igasse raamatukogusse ja läbi selle oma lugejani. Eestis ilmub rohkem kui kuus väärt raamatut aastas.
Ma saan aru lugupeetud kultuuriministri vihast Barbara Cartlandi pärijate vastu, kuid viha ja võõra raha lugemine ei vii edasi. Õigem oleks edendada eesti kirjanduse tõlkeid teistesse keeltesse. Sofi Oksaneni läbimurre maailmas võiks olla eeskuju andev! Ka siis, kui Eesti Kirjanike Liit ei ole ainult Eesti Heade Kirjanike Liit.
Mis aga B. Cartlandi raamatuid puudutab, siis, räägitakse, et nende vastu ei ole ükskõikne isegi kuninganna Elizabeth ise.