Värvikas ajakirjanik, Priit Pullerits läbi aegade

FOTO: Margus Ansu

Raha ei tulnud ega tulnud. Ei nädalaga, ei kuuga. Koguni kahe aastaga mitte.Tundub uskumatu, et nüüdisajal võib raha kaduda isegi arenenud riikides nagu musta auku. Ilma et keegi seda pangas märkaks. Enam kui kahe aasta pikkuseks veninud sündmuste ahel sai alguse üle-eelmise aasta suvel, kui Norra meediaettevõte Schibsted, Postimehe omanik, paiskas turule lisaaktsiaid. Kõik osanikud, ükskõik kui väiksed, said eelisõiguse neid juurde soetada. Aga turg oli toona hirmus kõikuv, mistõttu ütlesin: tänan, ei. Ent targemad kolleegid õpetasid, et niisama ei maksa sest õigusest loobuda – eelisõiguse saab maha müüa.




Seda siis tegingi. Ja tehingu õnnestumise kinnituseks saabus mõni päev hiljem Norra suurimalt finantskontsernilt DnB NOR paber, kus kõik täpselt kirjas: 114 aktsia eelisostuõigus müüdud, hind 17 Norra krooni aktsia kohta.

Mida aga kusagilt ei tulnud, oli raha. Gruppi DnB NOR kuuluv DnB NORD Pank Tallinnas ei osanud seletuseks midagi öelda. Ammugi ei teadnud rahast miskit SEB, kuhu summa pidanuks saabuma. Ainult Eesti maksuamet teadis, et raha peab olema tulnud – ehkki teadis seda vaid paberil.

Egas midagi: tuli hakata Oslos asja isiklikult uurima. Panin selga parima tumeda ülikonna ja sõlmisin lipsu kaela, et sealsed pangatöötajad mu juttu tõsiselt võtaks.

Loomulikult ei osanud umbes 60-aastane naissoost pangatöötaja, kes mind vastu võttis, esiotsa kosta kippu ega kõppu. Ükski telefonikõne, mille ta tegi, ei toonud selgust lähemale. Veerandtunnise helistamise järel sai ta teada maakleri nime, kes oli tehingu sooritanud. «Just, tema see oligi!» tärkas mus lootus. Vastuseks tuli: «Kahjuks ta ei tööta enam meil.»

«Kas ta lahkus koos minu rahaga?»

Pangatöötaja raputas naerdes pead.

Ometi näis, et koos maakleri lahkumisega olid kadunud ka igasugused jäljed. Kuid seisin sirge seljaga, tolligi taganemata ja keskendunud pilguga edasi, et kuskilt ei paistaks märki, nagu oleksin valmis käega lööma. Kehakeel on sellistel puhkudel ääretult tähtis. Andsin pangatöötajale sedasi teada, et jätkaku aga uurimist.

Kuid jooksis temagi viimaks piltlikult vastu seina. Siiski lubas, et pank jätkab otsinguid. Enne lahkumist lasin paberile kirjutada selle töötaja nime ja telefoninumbri, kes küsimuse lahendama peaks.

Olin juba lootust kaotamas, kui päeva lõpus tunnistas pank, et oli tõepoolest jätnud makse tegemata, palus vea pärast vabandust ning lubas asja järgmisel päeval joonde ajada. Seda ta tegigi.

Et mis on loo moraal? Usalda, aga kontrolli – isegi panka, mis väidetavalt müüb usaldust. Seisa vankumatult oma õiguste eest, kui suur su vastane ka pole. Ja ära looda, et pank, mis küsib hilinejailt viiviseid, tasub neid siis, kui ise hilinema peaks.