Toome meie Zlatanid tänavatelt ära ja rajame elujõulise, terve ja rikka elukeskkonnaga ühiskonna läbi targa spordipoliitika, kirjutab Tartu jalgpalliklubi Welco tegevjuht ja tegevjalgpallur Edgar Leht.
Edgar Leht: meie noored Zlatanid on praegu tänavatel inimesi terroriseerimas (3)
4. september 2018, 14:28
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viimastel nädalatel on Eesti ühiskonda raputanud valusalt arusaam, et meie «noorsugu on hukas». Põlvkonnast põlvkonda kasutust leidev käibefraas on saanud uue ning palju kohutavama tähenduse – üldsuse teadvusesse on jõudnud arusaam, et arvestatav hulk meie noortest veedab päevi ja õhtuid linnas logeledes ja mõnuained tarbides, halvemal juhul kakeldes ja marodööritsedes. Traagiline selle juures on see, et vihjed meie noorsoo järjest degradeerunud elukommetest on õhus olnud juba mõnda aega, kuid seni pole sellele piisavalt tähelepanu pööratud. Tragikoomiliselt võib öelda, et Tallinnas eskaleerunud olukord oli õnnistuseks, sest aitas välja tuua meie noorsootöö valupunktid ja kitsaskohad.
Raadiku munitsipaalmajade ja Kanuti aia noortegruppide enamiku moodustavad noored mürsikueas poisid, kellele vägivald on üks võimalus hinges pulbitsevat aktiivsust ja halvemal juhul agressiooni välja elada. Kurb on see, et arenevatel noorukitel pole muud võimalust eneseteostuseks kui koos kamraadidega linnas inimesi terroriseerida. Loomulikult pole see ainult Eesti probleem – teismelistega nähakse vaeva üle maailma, kuid justkui tundub, et mujal on leitud vahend teismeliste vihaste riskilaste agressiooni ohjeldamiseks – sport.
Häid näiteid on nii siit- kui sealtpoolt ookeani: nii on keerulisest oludest ja getost välja kasvanud Euroopa viimase aja värvikaim ja talendikaim jalgpallur Zlatan Ibrahimović, kes sisserändajate pojana suutis saatuse kiuste ennast tänu spordile leida. Brasiilia eelmise põlvkonna võib-olla parim pallivõlur Rivaldo veetis oma nooruspõlve vaeses ja kriminaalses favela's, kuid suutis läbi jalgpalli ennast mängida kogu spordimaailma mällu. 2006. aastal linastunud «Gridiron Gang» Dwayne Johnsoniga peaosas räägib tõestisündinud loo, kuidas noorte kinnipidamisasutuses ellu kutsutud Ameerika jalgpalli programm suutis murda gängisidemed ja vähendada üle kolme korra korduva kuriteo toime panemise tõenäosust programmis osalenud noorte seas. Ka Eestis on sarnaseid häid näiteid – juba mitu aastat edukalt tegutsenud SPIN-programm on suunatud just riskilastele ning nende kaasamisele ühiskonda läbi spordi. Kuigi need näited tunduvad juhuslikud, siis ometi on üsna arusaadav tendents, et noorte meeste jaoks on just sport see eneseteostuse viis, mis oleks aseaineks agressiivsele käitumisele tänavatel.
Eesti Olümpiakomitee peasekretär Siim Sukles kirjutab õigesti, et noortele tuleb avada lukus spordirajatiste uksed. Siiski pole see täielik lahendus – kui noored tahavad alkoholi juua ja kakelda, siis sobivad selleks sama hästi nii Viru tänava McDonald's, Kanuti aed kui ka Lasnamäe kunstmurustaadion. Tähtis on pigem see, et noorte mõttemaailmas ja teadvuses oleks muid ja tervemaid eneseteostusvõimalusi, mida koos kamraadidega ellu viia.
2015. aastal võttis riigikogu vastu Eesti spordipoliitika põhialused, mis kirjeldab ilusti ära spordi rolli ühiskonnas kui positiivsete väärtushinnangute kandja ja ühiskondliku sidususe looja. Sport ühendab nii erinevatest sotsiaalsetest klassidest noori – korvpalliväljakul mängivad kõrvuti Viimsi aedlinnast ja Lasnamäe paneelide vahelt pärid poisikesed. Samuti ühendab ja seob sportimine ka eri rahvusest inimesi – parimaks integratsiooni näiteks on peetud Eesti jalgpallikoondist. Seega võib olla sport ravimiks mitme Eesti ühiskonna hingehaigusele ja tähtis on viia sportlikud ideaalid – võrdsus ja vendlus – meie noorteni. Sukles märgib, et paljude laste jaoks polegi klubiline tegevus atraktiivne, samas saab just spordiklubisid ja -koole pidada Eesti spordipoliitika peamisteks elluviijateks. Just spordiklubid peaksid lastesse neidsamu positiivseid väärtushinnanguid edasi andma ja juurutama. Seega tuleb spordipoliitika põhialuste ühe põhieesmärgi saavutamise tagamiseks tuua noori spordi juurde ja neid ka aktiivse sportimise juures hoida!
Liiga palju on tänase spordisüsteemi juures selliseid näiteid, kus noored lõpetavad 12–13-aastaselt aktiivse sportimise. Põhjused võivad olla erinevad, kuid tihtilugu ei leia lapsed endale lihtsalt sobivat spordiala, mida harrastades nad ennast hästi ning turvaliselt tunnevad ja mille kaudu nad saavad ennast teostada. Tänane spordiklubide süsteem ei soosi aga ka seda, et lapsed saaksid harrastada mitut ala – vanemate rahakotile on keerukas juba lapse ühe huvihariduse eest tasumine, rääkimata siis veel mitmest trennist. Nii jätavadki parimas kasvueas noorte treeningud pooleli ja sealt ei ole enam pikk tee Kanuti aia huvihariduskeskusesse – kuhugi on ju noorel vaja oma aktiivsus välja elada! Seega peaks üheks spordipoliitika kitsamaks eesmärgiks olema siht, et iga laps leiaks endale sobivaima spordiala. Vaid siis, kui laps tunneb ennast treeningutel hästi, on võimalus, et laps jääb spordiga pikemalt seotuks ja kannab endas edasi sportimisega kaasnevaid positiivseid väärtushinnanguid.
Sport on täna veel Eesti ühiskonnas teataval määral alatähtsustatud ühiskonna arendamise ja sidusus tekitamise võimalus. Selle mõju alahindamise vilju näevad täna tartlased Annelinna majade vahel, tallinlased südalinnas ja Kohtla-Järve elanikud oma linna tänavatel. Loodetavasti jõuavad noorte huvihariduse ja eelkõige spordiga seotud küsimused tee nii ühiskonna kui ka poliitikute teadvusesse ning valimisprogramme kirjutades mõeldakse sellegi peale, et üheks ühiskondlikku arengut tagavaks faktoriks on kõigile noortele sobiva sportimisvõimaluse tekitamine ja tagamine. Toome meie Zlatanid tänavatelt ära ja rajame targa spordipoliitika kaudu elujõulise, terve ja rikka elukeskkonnaga ühiskonna!