:format(webp)/nginx/o/2017/05/24/6702827t1h0a68.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2018/09/04/11378175t1h293e.jpg)
Rünnakuid ja trikke saadab edu mitte sellepärast, et Venemaa on tugev, vaid seetõttu, et lääs on nõrk, kirjutab BNSi kolumnis Briti ajakirjanik Edward Lucas.
Edward Lucas: lääs haaraku initsiatiiv ja mängigu vahelduseks Venemaa närvidel (26)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
August pani närvid tõsiselt proovile ja september kujuneb Venemaa suurima sõjaväeõppuse tõttu alates 1981. aasta Nõukogude Liidu Zapad-manöövritest veelgi halvemaks. Vaatemängus Vostok (Ida), mis algab 11. septembril, osaleb 300 000 sõdurit ja 900 tanki (ja esimest korda on kohal Hiina väed).
Lihtne on selle pärast närviliseks muutuda. Vene sõjaväeõppus Kaukaasias 2008. aastal kujunes sõja eelmänguks Gruusias. Samal ajal sõjavarustuse liikumisega itta on märgatud vanemapoolseid T-62 tanke veeremas raudteevagunites lõunasse Ukraina poole. Aleksandr Zahhartšenko, separatistliku sõjapealiku tapmine Donetskis, Vene nukuriigis, on toonud kaasa ennustatavalt sõjaka retoorika.
Venemaa õhutab kriisi ka Aasovi merel okupeeritud Krimmist idas, kägistades Ukraina merekaubandust. Lühidalt, kui Venemaa tahab eskaleerida teravalt pingeid Läänega, on tal olemas nii ettekääne kui ka vahendid.
Aga mis siis? Venemaa on hoidnud suhetes Läänega pikka aega initsiatiivi. Kreml otsustab millal tõsta temperatuuri ja millal seda langetada. Meile – Euroopa Liidu ja NATO riikidele – jääb üle kukalt kratsida ja omavahel vaielda, kuidas vastata. Mitte midagi tehes kutsuksime esile edasisi provokatsioone. Üle reageerides paistaksime paranoilisena ja kaotaksime tõsiseltvõetavuse.
Kreml otsustab millal tõsta temperatuuri ja millal seda langetada. Meile – Euroopa Liidu ja NATO riikidele – jääb üle kukalt kratsida ja omavahel vaielda, kuidas vastata.
Me oleme seni teinud selgelt liiga vähe. Venemaa rünnakud Lääne vastu on nii tavalised, et me peame neid normaalseks. Sõltumata sellest, mida Robert Muelleri uurimine võib tulevikus päevavalgele tuua, on juba paljastatud Venemaa sekkumise ulatus USA poliitilisse süsteemi šokeeriv – ning seda oleks kunagi peetud täiesti talumatuks. Riigi kõrgemate luureametnike augusti algusest pärinevate märkuste järgi on need jõupingutused jätkumas.
Venemaa õhutab migrantidevastaseid meeleolusid Saksamaal ja Rootsis ning püüab nurjata kokkulepet Kreeka ja Makedoonia vahel endise Jugoslaavia vabariigi nime kohta. Ta toetas Kataloonia separatismi ja püüdis korraldada Montenegros riigipööret, viis Suurbritannias läbi tapmiskatse närvimürgiga ja üritab ehitada teist Läänemere gaasijuhet Saksamaale mugava kokkuleppe raames, mille eesmärk on Ukrainat kahjustada. Ta on toetanud genotsiidi toime panevat Süüria režiimi ja sooritab pahategusid Liibüas.
Täielikult üles loetuna on kogu selle mõju mõistust tuimestav. Vene võimu kombitsad on igal pool. Kremli agendid tegutsevad karistamatult, reetureid on ohtralt, vastupanu on mõttetu. Me oleme hukule määratud.
See on täpselt see närvesööv mulje, mida Kreml tahab jätta ja me ei tohiks selle õnge minna. Väärib meelde tuletamist, et Venemaa majandus on üks viiendik USA omast (ostujõu pariteeti arvestades). Tema sõjaline eelarve on ametlikel andmetel vähenemas, mitte suurenemas.
See on täpselt see närvesööv mulje, mida Kreml tahab jätta ja me ei tohiks selle õnge minna.
Härra Putini ja tema semude loodud poliitiline süsteem on seisakus, mitte stabiilne. Riigi majandus on mitmekesistamata ning endiselt masendavalt sõltuv nafta ja gaasi hindadest. Rünnakuid ja trikke saadab edu mitte sellepärast, et Venemaa on tugev, vaid seetõttu, et lääs on nõrk.
Olukorra parandamine on meie kätes. Suurendage sidusust ja vastupanuvõimet – haarake initsiatiiv ja mängige vahelduseks Venemaa närvidel. USA sõjalise abi suurendamine Ukrainale aitaks näiteks heidutada olukorra mis tahes eskaleerumist idas. Ukraina õigeusu kiriku püüded saavutada Moskva patriarhaadiga järelejäänud kanoonilisi sidemeid katkestades täielik autonoomia on leidlik sümboolne samm, mis õõnestab Venemaa võltsi kirikukorralduslikku ülimuslikkust.
Kõige parem oleks puhastada meie rahandussüsteemi, mis lubab kõige halvematel inimestel maailmas (sealhulgas rikastel venelastel) varastada, peita raha ja kaubelda mõjuvõimuga. Üksikasjad toob esile salvav uus raamat «Moneyland» ajakirjanikult Oliver Bulloughilt. See peaks olema talve lähenedes iga otsusekujundaja laual.
Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute «Uus külm sõda» ja «Pettus» autor ja ajakirjanik. Ta töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.