Keevitaja tööstuses

FOTO: Toomas Huik

Eestlaste ajalookogemus on selline, et meile seostub migratsioon okupatsiooniajaga. Seepärast ei saa pahaks panna meie inimeste reserveeritud suhtumist sisserändesse. Eestis pole veel tänaseni lõpuni mõtestatud nõukogude aega ning kohalike kollaborantide osa selles. Näiteks leidis suurem sõjajärgne sisseränne 1950.–1960. aastatel aset tingimustes, kus siinsest tööstusest oli üle poole kohalike parteigenossede kontrolli all ning need olid huvitatud massilisest tööjõu sissevoolust idast. Tänu sellele olid vabariigi näitajad kõrgemad ning plaani ületamisest raporteerimine omakorda tähendas preemiaid, ordeneid ja karjääritõusu.

Töömigratsioon Eestist on viimasel kahel kümnendil saavutanud sellised mastaabid, et riiki pole vabu töökäsi peaaegu jäänud. Selles mõttes võib teatud Eesti ettevõtjate muret mõista. Kust võtta keevitajaid laevaremonditehasesse ja ehitajaid tööplatsile? Ehkki äriringkonnad häbenevad veidi sellest otsekoheselt kõnelda, on nende soovitud lahendus see, et tööturg avataks Euroopa Liitu mitte kuuluvatele riikidele, eeskätt Ukrainale ja teistele SRÜ riikidele.

Täpsemalt tahavad nad seda, et leevendataks piiranguid ja vähendataks bürokraatlikke väljaminekuid tööjõu toomisele nendest maadest. Mis on põhimõtteliselt üks ja seesama. Samad probleemid on praegu ka meie lõunanaabrite lätlaste juures ning sealses ühiskonnas aset leidvad mõttevahetused sel teemal on sarnased meie omadega nagu kaks tilka vett. Ühelt poolt äritegelaste aktiivne lobitöö ja teisalt poliitikute kahtlused.

Ei ole kahtlust, et Ukraina inimesed oleksid nõus Eestis 600 euro eest kuus tehases rõõmuga kala rookima või 800 euro eest ehitusel tellingutel turnima. Kodumaal saaksid nad sellest rahast, mis eestlast neid töid tegema ei motiveeriks, vaid pisku. Eestlaste suhtumine Ukrainast tulevasse tööjõusse oleks ka Euroopa rändekriisi ja Venemaa Ukraina-vastase agressiooni foonil pigem positiivne. Samas tuleb arvestada Ukraina kohalike eripäradega. Ehkki eestlased tervitaksid pigem läänepoolseid ukrainlasi, pärineksid tulijad tõenäoliselt pigem venekeelsest ja -meelsest idaosast, kus probleemid on pärast nõukogudeaegsete hiiglaslike tööstusettevõtete sulgemist ja infrastruktuuri lagunemist palju suuremad.

Rändeküsimused on vaja hoolega läbi mõelda eesti rahva ja kultuuri püsimajäämise huvidest lähtuvalt. Idaukrainlaste asemel oleks mõttekam vastu võtta Lähis-Ida kristlasi.

On selge, et pikemas vaates ei suuda me oma majandust ja riiki ilma sisserändeta püsti hoida. See ei saa olla ainuke meede, lisaks tuleb paremini läbi mõelda ka see, kuidas olemasolevat inimressurssi paremini rakendada. Rändeküsimused on vaja hoolega läbi mõelda eesti rahva ja kultuuri püsimajäämise huvidest lähtuvalt. Idaukrainlaste asemel oleks mõttekam vastu võtta Lähis-Ida kristlasi, keda moslemid nende ajalooliselt kodumaalt jõhkralt välja suruvad.