Kristina Herodes: kõik koos ei jooks?

Kristina Herodes Foto: Meeli Küttim

Kas kambaviisilistest kampaaniatest on kasu või üksnes kisa? September on hea võimalus välja uurida. Üks algatus, mis pea kõiki täiskasvanuid kõnetab, on üleskutse «Septembris ei jooks».

Ideel on jumet küll ja veel. Just nüüd jõuavad energiast särisevad täiskasvanukutsikad vanemate pilgu alt ära ülikoolilinna. Elu läheb keema ja sess veel kuklasse ei hinga. Mäletan oma õpingutestki mõne algaja alfa ühikakoridori hooplemist, et esimese kuuga on õppelaen juba kõrist alla voolanud…

Kuid hoogne alkoholiga sõbrustamine pole kaugeltki vaid noorte rida. Noored joovad aina vähem ja vähem. Eks nad ise teavad, kas ja mida nad selle moest mineva meelelahutuse asemel pruugivad…

Joovad seevastu igati normaalsed ja toredad täiskasvanud inimesed, kes elavad pereelu, rabavad tööd, teevad sporti, suhtlevad. Iga vastuvõtu juurde klaasike, õhtusöögi kõrvale pokaal, peo kütuseks mõned dringid. Keegi ei kuritarvita, napsutame intelligentsel moel, alkohoolivalt. Kuidas ma seda tean? Väga lihtsalt – mina ka!

Joomine ju polegi suurem asi tegevus, selle asemel võib vabalt midagi muud ette võtta või jagada kasvõi mitte joomisest tingitud kannatusi.

Alkohol on samm-sammult endale kätte võitnud staatuse olla normaalne asi meie ühiskonnas. Keegi ei küsi. Küsitakse siis, kui sa klaasist loobud. «Septembris ei jooks» võimaldab läbi valgustada, kui tihti klaasike ellu satub, mida muudab ja kas maailm ilma selleta ka vaesemaks jääks.

Skeptikutel on muidugi ka mitu head konksu, kuhu taha oma hambad haakida. Me tuleme ajast, mil massidega manipuleerimine ja karjadena käsitlemine oli argipäeva osa. Sõjakamad tõstsid mässu, kavalamad nihverdasid niisama kõrvale. Iga ärksam omandas nii oskused kui vilumuse, kuidas nõukoguliku koostegemise varjus omi asju ajada.

Sest miks peaks ühtegi mõistlikku asja kampaania korras tegema? Kuhu jääb minu väike nipsakas vabadus teha seda, mida ma ise tahan, ja just siis, kui heaks arvan? Vastuhakk tekitab magusa tunde, et sinu tahe loeb. Tundud enda silmis tähtsam. Olen ise samuti skeptik ja natuurilt vastuvoolu ujuja, eks ma tunnen neid väikesi ego-küpsiseid hästi. Aga sel korral tundub mässamine mulle jabur.

Sest miks on joomine üleüldse tore? Me oleme põhjamaalastena sageli kehvad suhtlejad. Korraga ilmub käepärane vahend, valad pudelist välja, lööd klaasid kokku ja tekib tunne, et see asi ühendab meid. Samasugune ühendav aktsioon võiks olla ka eijoomine. Ei usu? Ära ole naiivne – eituse jõud on jaatusest tugevam. Joomine ju polegi suurem asi tegevus, selle asemel võib vabalt midagi muud ette võtta või jagada kasvõi mitte joomisest tingitud kannatusi.

Ma ei kutsu siin kedagi üles alkovaba kuu raames kaaslaselt klaasi käest rabama või vintis sõbrale kõrri kargama. Kuid ma olen piisavalt naiivne uskumaks, et sõpradega mitte juua on niisama lõbus kui juua.