Tarmo Pikner: praegused poliitikud tootvale tööle, endised taaskasutusse

Riigikogu. Foto: Tairo Lutter

Kas poleks riigile kasulikum, kui tänane parteilaste armee läheks hoopiski tootvale tööle, töökäsi on kuulu järgi hädasti tarvis, kirjutab kolumnist Tarmo Pikner. 

Maarjamaal (originaalis: Lollidemaal) polnud veel päike tõusnud, aga käis juba vilgas tegevus. Oli viimase presidendivalimiste kolmas või neljas voor (kes seda enam mäletab), kui algas tormijooks pealkirjaga «101 tooli ja kuldvasikas.» Sõlmiti tulevikutehinguid, loodi tulevasi koalitsioone ja jagati toole.

Tõeline kammaijaa läks lahti juba kaks aastat enne 2019. aasta riigikogu valimisi. Ja kõik see aeg peame meie (rahumeelsed eestimaalased) elama selle jandi keskel. Sealjuures jääb kammaijaatajatel pea kahe aasta töö ripakile. Oleme kahjuks liiga harjunud, et valimisvõitluses ei valita ei aega, kohta ega vahendeid. Kõigepealt kuulutatakse – praegune olukord ei kõlba kuhugi, edasi – teeme partei, siis pannakse paika riigikogu kohtade arv, seejärel algab valimiskampaania. Ja alles viiendas järjekorras tuleb see, mis peaks esimene olema – mida saaks Eesti jaoks ära teha ja kohe.

Näitlikustan. Öösel astus (Kauksi) metsast välja mees, ajakirjanikud kannul ja kuulutas – kohe tuleb partei, mis pole üldsegi partei ja saab riigikogus 25 kohta. Ja nii tahetakse riiki juhtida, otse metsast! Teine astus päikese käest tuppa ja esines, et ressurss kaduma ei läheks, hakkan eurovolinikuks! Enne käin ka riigikogust läbi, muidu ei tule diili. Olen alati valmis ja kuulutan välja enampakkumise. Ja isegi imestan, et Evelin Ilvese vankri rakendamisega nii kaua aega läks. Jääb vaid oodata Anu Saagimi valimisratsu selga hüppamist.

Meedial on muidugi kuldsed päevad, kuid kas iga n-ö poliitiku prääksumist peab ikka klikkide saamise eesmärgil suurte pealkirjadega kajastama. Kas poleks mõttekam kirjeldada, kuidas kombainer oma vilja kätte saab või veisekasvataja lehmaheina, sest see on meie tulevik – kohanemine uute keskkonnatingimustega.

Ootan õudusega, kui teeservadesse ja majadele hakkavad ilmuma klantsitud poliitportreed. No milleks linnaruumi risustada  – teid tunnevad niigi juba kõik (kahjuks). Meie niigi tuksis liikluskultuur saab järgmise põntsu – seleta siis politseile, kas Olga Ivanova punaseid huuli või Margus Tsahkna lokke imetles autojuht või kaasreisija, kui eessõitjale tagant sisse kihutati.

Ootan õudusega, kui teeservadesse ja majadele hakkavad ilmuma klantsitud poliitportreed. No milleks linnaruumi risustada  – teid tunnevad niigi juba kõik (kahjuks)

Seevastu pika plaani pidajail (Eesti 200) on toredad mõtted, kuid need on kõik kenasti juba meie põhiseadusesse kirja pandud, lisaks on sadades arengukavades loendamatu hulk pikki plaane. Kuidas küll üle lati hüppamine hakkab toimuma, kui latt on nii kõrgel ja kaugel, et seda isegi näha pole, jäämegi lati alla hoogu võtma ja alt läbi jooksma. Meil on vaja laia plaani, mitte pikka plaani ja seda tänaseks, sest juba homme on maailm teistsugune ja ülehomne plaan homseks enam ei kõlba.

Kõige anekdootlikum näide pikast plaanist on aasta-kaks tagasi paika pandud pensioniiga ja isegi selle suurus eurodes aastaks 2050. Selliseid mõisteid hakkame paarikümne aasta pärast ajalooõpikuist meelde tuletama, sest need pole enam käibel. Eilseid asju pole mõtet ülehomsesse planeerida.

Mõned mäletavad, et ka kommunistidel oli pikk plaan, aastaks 1980 pidi olema vähemalt tasuta leib, kinopilet ja transport. Tasuta ühistranspordi saime ilma kommunismita kätte ja seda tänu minister Kadri Simsoni jonnakusele, kes pani oma sarmi panti ja sõimati teda mis sõimati, aga vähemalt midagi kasulikku tegi keskerakondlik valitsus raksuga ära.

Kõige anekdootlikum näide pikast plaanist on aasta-kaks tagasi paika pandud pensioniiga ja isegi selle suurus eurodes aastaks 2050. 

Ka Kadrioru roosiaia perenaine vaatas tulevikku ja tema mõte uutmoodi haridusest oli väga tore, kuid sellega tuleks alustada kohe, mitte pikas plaanis. Klasse eraldavaid vaheseinu võiks hakata juba maha võtma ja riigigümnaasiumid võiksid eeskuju võtta Platoni Akadeemiast ja Aristotelese Lykeionist. Oma esimesel tööpäeval Narvas läks aga president hariduspoliitika kujundamisel nii süvitsi, et koolide õppealajuhatajail ei jää enam suurt midagi teha. Kuigi kaldun arvama, et valdkonnapoliitika kujundamine ei kuulu presidendi pädevusse (nagu ka jalgpalli ja rattaspordi eelisedendamine), saaks (üle)järgmine valitsus endale väga hea haridusministri.

Teine roosiaias lausutud mõttetera – kõik inimesed tulgu poliitikat tegema, ei kõla väga targasti. Selline lähenemine tähendaks kogu riigi parteistamist, kuna meil saab poliitikat teha vaid erakondade kaudu. Seepärast on rohkem jumet Riigireformi SA püüdlustel parteiväliselt muuta Eesti elu inimsõbralikumaks. Kuigi SA peab end mittepoliitiliseks seltskonnaks, on seal viis endist ministrit ja paar endist riigikogulast ehk sisuliselt Põhiseaduse Assamblee vol 2. Siin koorub meile poliitikategemise teine tasand, kus toimetavad endised poliitikud. Riigi seisukohalt oleks see tervitatav ressursi taaskasutus, et kogemus raisku ei läheks. Seega, endised poliitikud korduvkasutusse, saaksime tõelise taastuvenergia. Iseasi, kuidas tänased parteilased oma eelkäijatesse suhtuvad ja mida nad hakkavad peale novembris nende laudadele potsatava Riigireformi SA aruandega.

Kas poleks riigile kasulikum, kui tänane parteilaste armee läheks hoopiski tootvale tööle, töökäsi on kuulu järgi hädasti tarvis (uus IT-minister Rene Tammist tahab neid väljast tuua). Deniss Boroditš näitas eeskuju, kõigepealt astus keskerakonnast välja, nüüd ka reformierakonnast ja läks linnavalitsusse (tootvale) tööle. Või endine minister Urve Palo – raputas parteitolmu jalgelt, istub seni akna all, kuni teda tehtu eest tänatakse (tänan, sellist särtsu oligi vaja!) ja siis läheb tööle. Ehk siis, mis te seal üleval jahmerdate või nagu saarlastel kombeks öelda – mes te lolli püllute, akake tööle!