Sergei Metlev.

FOTO: Elmo Riig / Sakala

Tundub, et selles riigis pole lage ega põrandat. Te võite lõpmatuseni kõrgustesse lennata ja kukkuda lõpmatult sügavale. Seal hingad vabalt ning näed, et inimesed väärtustavad oma vabadusi ja ei loobu nendest kunagi niisama. Kuigi sotsiaalabi on kesine ja tööturg karm, leidub alati keegi, kes ulatab abikäe.

Üks kogenud vanahärra on mulle kord öelnud: «See riik püsib ja õitseb, sest me aitame üksteist, meile meeldib aidata.» Kõik need sõnad on Ameerika Ühendriikidest, kus käisin möödunud suvel ukselt uksele raamatuid müümas. Ja veel kus! Ühes kõige palavamatest osariikidest – Kansases, mis asub USA südames.

Selle osariigi elanike arv on päris väike – umbes kolm miljonit inimest territooriumil, millele mahuks neli Eestit. Kuna suurem osa inimestest ning rahast liigub ida- ja läänerannikul, elab sisemaa peaaegu isoleeritud elu. Muutused jõuavad sinna palju aeglasemalt.

Esimesena torkab silma religiooni roll Kansases (ja laiemalt USA sisemaistes osariikides) – kirikul on inimestele väga suur mõju.

See on tingitud eeskätt sellest, et elustiil on seal jätkuvalt rahulik ja aeglane, kuna pole suuri linnasid ning seal on võrdlemisi vähe teiste kultuuride kandjaid. Traditsioonid ja väärtused on konserveerunud. Inimeste hoiakud on konservatiivsed ja parempoolsed. Seetõttu ei kipu kansaslased toetama Obama vasakule kalduvat kurssi. Igal pool on ehtne klassikaline Ameerika – suured autod, rõõmsameelsed ja lihtsad inimesed, kauboilikud mehed ja väiksed kohvikud, kus te sööte otse baariletilt ülisuurt burgerit.

Tagasi kiriku rolli juurde. Jumalateenistus on sarnaselt Ameerika televisiooniga hästi läbi mõeldud massidele suunatud show. Veendusin selles, külastades kolme kirikut. Peab ütlema, et pastorid on väga osavad kõnekunstnikud, nad haaravad auditooriumi sajaprotsendiliselt ning sõnad lähevad otse südamesse kirjeldamatult tugeva energiaga. Julgustavad kõned kutsuvad inimesi üles muutuma iga päev paremaks perekonnaelus ja töös.

Mingi hetk tekkis tunne, et ma pole jumalateenistusel, vaid kuulan Peep Vainu inspireerivat kõnet. Minnes kirikuhoone sügavustesse, avastasin, et asun mingisuguses sotsiaal- ja spordikeskuses.

Lastele ja vanuritele on loodud kõik võimalused õppimiseks, spordiga ja oma huvidega tegelemiseks ning rikkaliku seltskondliku elu elamiseks. Sinna juurde käib muidugi ka päris tugev piibli propaganda – sõna «propaganda» on kõige õigem, kuna teavitustöö on massiivne ja selleks kasutatakse nii kirikukoole kui meediat.

Ühesõnaga, kirik on täisväärne ühiskonna heaolu tagav struktuur, mida kodanikud peavad ülal oma rahakoti arvel – annetamine ja toetamine on paljude perekondade eelarvesse lausa sisse kirjutatud. Kiriku külastajad moodustavad kogukonna, mis mitte kunagi ei jäta omasid hätta.

Mul on väga soojad mälestused kolmest perekonnast, kes andsid tundmatutele Euroopa tudengitele lahkelt suveks ulualust. Nad olid erakordselt abivalmid inimesed ja kõik nad kuulusid kogudustesse.

Ameeriklased on õppinud lootma iseendale ja mitte ootama, et keegi tuleb ning korraldab kõva käega kõik nende eest ära. Inimestel on väga tugev omanikutunne. Kansases on see eriti tugev, kuna tegemist on farmerite maaga, kus austatakse kõva tööd.

Linnaelanike eriti suur kirg on muruplatside korrashoid. Üks peremees on tunnistanud, et naabrite vahel on tihti tõsised võistlused, kelle muru on rohelisem ja ilusam. Pered kulutavad tuhandeid dollareid sprinkleritele ja sama palju maksavad veel veefirmadele. See võib kõlada naljakalt, aga just siit tuleneb ameeriklaste mentaalsuse joon «meie oleme parimad».

Ühiskonnas on juurdunud arusaam, et sa pead kogu aeg konkureerima ja iga hinna eest olema parim. See edujanu, ma usun, viib USAd pidevalt edasi nii materiaalselt kui emotsionaalselt.
On üks asi, mida imetlesin selles rahvas: siiras armastus oma kodumaa vastu.

Seda väljendatakse peamiselt austusega oma lipu suhtes – need on igal pool, inimestele lihtsalt meeldib, kui nende majal ripub ilus lipp. Ja pole vahet, kas sina ja su vanemad on sündinud USA pinnal või oled viis aastat tagasi kolinud sinna kusagilt Ukrainast. Kogu aeg märkasin, et see soe tunne kodumaa vastu, tänulikkus suurte võimaluste eest on teatud ühiskondlik konsensus.

Ütlen ausalt, et ma rääkisin pikemalt või lühemalt enam kui tuhande inimesega ja mitte keegi neist ei ole öelnud, et see on halb riik – ma ei mäleta ühtegi riigivastast väljaütlemist. Küll on aga inimesed kriitilised ametiasutuste ja poliitikute tegevuse suhtes.

Arvan, et meil Eestis ei jätku seda armastust ja austust oma sümbolite vastu, ei ole ka piisavalt hoolivust oma riigi suhtes. Isegi Eesti Vabariigi iseseisvuspäeval näen maju ja ka asutusi (!), kus lipp ei ole väljas. Pealinna tänavad on täpselt samasugused nagu tavaliselt, linnavalitsus ei mõtlegi teha linnaruumi pidulikumaks.

Iga rahva jaoks on oma lipu värvikombinatsioon tegelikult identiteedi ja ajaloolise kogemuse sümbol, emotsionaal­selt on see väga oluline. Meie lipul on väga pikk ja sündmusrohke ajalugu – sellega on sõtta mindud, seda on maha rebitud ja ära keelatud ning taas uhkelt laulupeole kaasa võetud. Suhtumises rahva sümbolitesse võime julgelt võtta eeskuju ameeriklastelt.

Töötasin ühes väikses linnas, mille nimi on Hays. See on väike ülikoolilinn, kus veel 60 aastat tagasi oli peamiseks suhtluskeeleks saksa keel, kuna linna rajasid just saksa immigrandid (sellest räägivad ka euroopaliku välimusega kirikud ja teised esindushooned).

Augustis hukkus Afganistanis mitu sõdurit. Üks neist noormeestest oli sellest linnast pärit. Kui auto tema põrmuga läbi linna liikus, oli tunne, et iga elanik seisis Ameerika lipuga tänava ääres. Seal osatakse anda au oma sõduritele.

Vaatamata üldisele rahulolematusele sõja suhtes annavad ameeriklased endale aru, millise raske rolli nende riik on endale maailmas võtnud – tagada demokraatlike väärtuste kaitse ja levitamine. See on missioon, mis on juba nõudnud tuhandete noorte inimeste elu, kuid tõde on see, et demokraatiad omavahel ei sõdi.

Kui ma rääkisin neile, et meie väikse Eesti sõdurid seisavad koos nende omadega turvalisuse ja rahu eest Afganistanis, läks ameeriklastel alati süda soojaks. «Oleme arvanud, et liitlased ainult saavad meilt abi ja ei paku midagi vastu,» ütlesid mõned. Valeinfo sai kummutatud. Veel pikalt rääkisime meie riikide sõprusest, kuigi mõnikord pidin vastama küsimustele à la «kas teie riigi keel on vene keel?» või «kas olete ikka veel Nõukogude Liidus?».

Aga tegelikult olid sedasorti küsimused pigem erandlikud. Kauges Kansases leidsin palju inimesi, kes lisaks sellele, et nad on Eestist kuulnud, on Eestit ka külastanud. Mitmed vanemad ameeriklased nimetasid Tallinna oma kruiisi parimaks peatuskohaks. Iga kord, kui seda kuulsin, tekkisid peas värvilised pildid Tallinna vanalinnast ja koduigatsus tuli lainena peale. Üks härra isegi õpetas 1990. aastate alguses meie tulevastele ohvitseridele inglise keelt.

Minu töö oli müüa laste hariduslikke raamatuid, kuid iga kord emade või isadega vesteldes sain aru, et mul on erakordne võimalus uurida lähemalt ameeriklase igapäevaelu. Erakordset muljet avaldas istumine paleedes, kus esik on sama suur nagu keskmise eestimaalase korter.

Imestasin, kui sain aru, et selle palee omanikud on üks medõde ja tema väikefirmat omav abikaasa. Maja võib olla rikkuse näitaja, kuid tegelikult enamik selliseid inimesi on uppumas võlakoorma alla. Noored ameeriklased soovivad elada siin ja praegu sama jõukalt nagu nende vanemad, unustades, et vanematel võttis sellise elustandardini jõudmine aastakümneid aega.
 
Kui inimesed kulutavad nii uljalt raha, mida nad pole veel teeninud, tabab neid Kreeka kriis perekondlikus mastaabis. Tagajärgedega hakkama saamisel peab igaüks lootma iseendale – kukkumine võib olla sama lõpmatu kui lend kõrgustesse. Riik ei tõtta sotsiaaltoetuste ja garantiidega appi.

Võrreldes ameeriklastega oleme Eestis suhteliselt hästi riikliku sotsiaalse turvavõrguga kindlustatud. Võrdluseks: palgaline lapsepuhkus on USAs tavaliselt 4–5 nädalat. Kui see aeg saab täis, paneb ema lapse lasteaeda ja läheb ise kähku tööle. Teine variant on hakata koduperenaiseks. Eestis makstakse vanemahüvitist 18 kuud.

Võin siiralt öelda, et armusin USAs olles sellesse riiki. Õppisin rohkem hoolima inimestest. Hindasin natuke ümber ka Eesti elu: sain aru, et hooliv kogukond võib vabalt eksisteerida ka siis, kui majandus on liberaal­ne ja kiiresti muutuv.

Ameeriklased oskavad panna tähele teiste rahvaste hädasid. Üks tore härra, kes andis mu sõbrale kogu suveks täiesti tasuta kalli auto, ütles, et nende riik on tugev ja jõukas ning ta on tänulik saatusele, et sündis ameeriklasena. «Aga ma tunnen kohustust aidata teisi, kes veel ei saa nii hästi hakkama.»

Kahekümne aastaga on Eestist saanud edumeelne ja stabiilne riik. Nüüd tuleb hakata märkama teisi – selles peegeldub rahva tõeline suuremeelsus ja moraalsus.
Sergei Metlev on Tartu Ülikooli õigusteaduskonna üliõpilane.