Harrys Puusepp: võitlus tagajärgedega

Harrys Puusepp Foto: Erakogu

Äärmuslased kasutavad tõepoolest järjest rohkem interneti võimalusi jõudmaks peamiselt just nooremate inimesteni eesmärgiga neid üles kihutada. Islami radikaliseerumine, nagu kaitsepolitsei oma aastaraamatuteski on sedastanud, ei ole nähtusena meist kaugel ei geograafilises ega ajalises perspektiivis.

Eesti julgeoleku- ja korrakaitseasutused ei sule selle ees silmi, tegelevad pidevalt ohtude ärahoidmisega ja on valmis ka igas olukorras reageerima. Selle hoiatava tulevikuvaate kõrval tuleb nentida, et meile hingavad endiselt kuklasse ka veel mõned minevikust päritud ohud. Ka Norra ajakirjanik juhib tähelepanu sellele, et islamistlikud grupid pole kaugelt ainsad, kes üritavad internetti oma ekstremismi teenistuses kasutada.

Olles riigina avatud maailmale ja valmis üleilmseteks ohtudeks, peame meeles, et taasiseseisvunud Eesti laiem avalikkus on pidanud silmitsi seisma vägivaldse äärmuslusega seni vaid kahel korral. Need mõlemad on seotud pigem Nõukogude Liidu pärandi kui meie jaoks uute avatud maailma ohtudega.

Jutt on ühe monumendi ümber puhkenud vägivaldsetest korratustest aastatel 2006–2007 ja relvastatud sissetungikatsest kaitseministeeriumisse aastal 2011. Hoolimata nende juhtumite suurtest erinevustest, ühendab neid üks – tõenäolistelt said vägivallatsejad oma tegudeks innustust eeskätt avalikust infoväljast.

Kui lisada võrdlusesse ka Breiviki juhtum Norrast, leiame veel ühe sarnase joone – see vägivald ei olnud rangelt võttes organiseeritud. Aprillikorratuste organiseerimises süüdistatud nelik mõisteti kohtus õigeks. Muu hulgas leidis kohus, et korratustes osalejaid ei toonud kohale mitte arvatavate organisaatorite tegevus, vaid isiklikud otsused, mille nad langetasid meediast saadud info põhjal.

Nii Breiviku kui Drambjani tegevuse kohta võib vähemalt seni avaldatud andmete põhjal väita, et nad tegutsesid üksi. Julgeoleku- ja korrakaitsjad analüüsivad seetõttu tõsiselt, kuidas tekivad sellised «üksikud hundid» ja kas nad tegelikult ikka on üksikud.

Äärmuslaste tegevuse uurimisel on mitmes riigis täheldatud, et radikaliseerumine algab tänapäeval tihti internetis – on võimalik nn iseradikaliseerumine (self-radicalization) kui ka inimeste sihipärane mõjutamine viisil, mis viib radikaliseerumiseni.

Internetikeskkond on vaatamata oma näilisele kõikehõlmavusele siiski vaid üks mitmest infokanalist. Eesti olukord erineb enamiku Euroopa riikide omast selle poolest, et osa meie elanikkonnast ei pea vihkamisfooni kujundava sõnumi saamiseks otsima isegi vastavat veebilehte, vaid piisab näiteks naaberriigi populaarsetest telekanalitest.

Kui sealt saadav info ­aitab kõiki probleeme – nii isiklikke kui ühiskondlikke – selgitada «antifašismi» ja «võitlusega fašismi vastu», on selle mõju pikapeale sarnane vägivalla romantiseerimise ja vägivaldsete fantaasiate ideega.

Kui mõnd riiki ja tema kodanikke kujutatakse järjekindlalt kui fašiste, kellest vabastamine oli Nõukogude inimese kangelastegu, saabki sellest raamistik, mis ümbritseb sellesse infovälja sattunut.

Eestis tegutsevad äärmuslased ja Eestile suunatud välismaised infokanalid üldiselt avalikult vägivalda ei propageeri, mis ei tähenda, et nad ei kutsu esile vaenu. Seega on avaliku info monitoorimine ja vaenuõhutajate tegevuse tõkestamine seadusega vajalik, kuid mitte piisav meede vägivalla ärahoidmiseks. Laiemas mõttes vägivalla innustamise eest karistamine pole aga see, mida põhiseadus lubaks ja avatud ühiskond vajaks või ootaks.

Õiguskaitseasutuste tegevus on suures osas võitlus tagajärgedega. Äärmusluse levikut saab ära hoida ühiskond tervikuna. Nähtust võib kirjeldada kahe pooluse kaudu: mida kõrgem on isiku radikaliseerumisaste, seda kehvem on tema sotsialiseerumine: ollakse võõrdunud sõpradest, sugulastest ja ühiskonnast.

Seega on esimene ja tõhusaim võimalus isiku radikaliseerumist peatada tema lähedastel ning kogukonnal. Kombineerides Norra ajakirjaniku viidatud allika nelja lähenemist, saame tööriistakasti, mis on demokraatlikul ühiskonnal kasutada, et võrguühiskond toimiks ka kõigi turvalisuse huvides. Kõik need lähenemised on ühtviisi asjakohased igasuguse äärmusluse ärahoidmisel ka Eestis.

Samuti sobivad hästi Eesti konteksti Stoltenbergi sõnad demokraatiast, avatusest ja naiivsusest. Pole mingit põhjust äärmusluse ohtu üle dramatiseerida, aga kindlasti ei tasu sinisilmselt uskuda, et meie turvalisus on midagi iseenesest mõistetavat.