Øyvind Strømmen: internetis kinni püütud

Foto: Corbis / Scanpix

Internetis radikaliseerumist seostatakse harjumuspäraselt islami­äärmuslusega, kirjutab Norra ajakirjanik Øyvind Strømmen. Mõistmine, et samal eesmärgil kasutavad internetti ka moslemi­viha õhutavad paremäärmuslased, jõudis eurooplasteni alles läinudsuvise Norra tragöödia valguses. 

Interpol avaldas 21. septembril 2010 pressiteate, milles hoiatas ekstremistlike veebilehtede eest. Nad märkisid, et see on globaalne ohuallikas ja üha enam kasutavad terroristide grupid internetti noorte radikaliseerimiseks.

«Ekstremistid otsivad eelkõige haavatavaid keskklassi noori, kes üldjuhul pole sattunud politsei vaatevälja,» ütles Interpoli peasekretär Ronald K. Noble. Ta jätkas: «Oht on globaalne, see on virtuaalne ja see on meie ukse all. Selle vastu võitlemine nõuab rahvusvaheliste politseivõrgustike ühiseid jõupingutusi.» Noble osutas ka sellele, et internet on teinud radikaliseerumisprotsessi lihtsamaks ja terrorismivastase võitluse keerulisemaks. Ta väitis, et mõneti ka seetõttu, et suur osa seal aset leidvast ei ole iseenesest kriminaalne.

Internetis radikaliseerumine on fenomen, mida on viimastel aastatel üsna palju uuritud, kuid keskendutud on seejuures peaaegu alati islamistlikule terrorismile. Selle fenomeni võib kokku võtta nii: moslemi taustaga noortele poistele ja meestele edastatakse interneti kaudu propagandat, filme sõjatsoonidest, näiteid Afganistani, Iraagi ja Tšetšeenia sõja jubedatest tagajärgedest ning ka ekstreemseid islamitõlgendusi. Teisisõnu, nad on internetis kinni püütud ning mõned neist on osalenud terrorirünnakutes või on neid vähemalt planeerinud.

Ent nagu uurijad Tim Stevens ja Peter Neuman islamistlikku internetis radikaliseerumist käsitlevas raportis kirjutasid, on islamistlikud grupid siiski vaevalt ainsad, kes kasutavad internetti oma poliitilise ekstremismi teenistuses: «Kuigi Al-Qaedast inspireeritud islamistlikud sõjalised rühmitused on praegu Suurbritannias kõige tõsisemaks ohuallikaks, pole need rühmitused ainsad ega ka kõige valdavamad poliitiliste ekstremistide grupeeringud, kes tegelevad interneti kaudu radikaliseerimise ja värbamisega. Kui palju inimesi neid lehekülgi külastab, on väga raske kindlaks teha, ent valged rassistlikud veebilehed, nagu näiteks Storm­front, pakuvad oma külastatavusega konkurentsi ka kõige populaarsematele islamistlikele veebilehtedele (Al Ekhlaas, Al Hesbath või Al Boraq).»

Silmatorkavalt oli Stormfront – rahvusvaheline internetifoorum «valge rahvusluse» jaoks, milles suuresti domineerivad neonatsid – üks neist veebilehtedest, mida terrorist Anders Behring Breivik külastas ja kuhu kommentaare jättis. Ühes neist kirjutas ta lootusest, et «mitmed killustunud Euroopa ja USA paremäärmuslikud liikumised jõuavad üksmeelele Euroopa ja USA islamiseerimise osas ja leiavad konsensuse selles asjas». Ta jätkas: «Me tahame parimat oma rahvale ja me võlgneme neile seda, et püüame luua võimalikult tugeva liidu, millel on jõudu alistada valitsused, mis toetavad multikultuursust.»

Selles sissekandes tutvustab ta end kui rootslast. Üks teine foorumikasutaja vastas sellele: «Tere tulemast, sõber! Hea on näha kaasvõitlejat Rootsist. Nagu ma olen lugenud Fjordmani töödest, on praegusel hetkel selles maailma osas tõeliselt rasked ajad.»

Fjordman on norra blogija, kes on pärast 22. juuli terrorirünnakuid saanud üsna palju tähelepanu. Me pöördume allpool tema juurde tagasi, kuid jääme veel hetkeks nende kahe kommentaari juurde. Need näitavad nimelt, et tee «vanast» paremäärmuslusest – neonatsismist – uueni, milles on kombineeritud moslemitevastane viha ja vandenõuteooriad, ei pruugi olla kuigi pikk.

Fjordmani veebileht

Internetis on rohkelt paremäärmuslikke veebilehti, mis oma vormilt ja toonilt sarnanevad džihadistide omadega. Mõned neist on pigem neonatslikud, nagu näiteks Storm­front või nordisk.no (kus ka Breivik aktiivne oli). Teised kuuluvad niinimetatud kontradžihadistlikku keskkonda – sellest keskkonnast sai inspiratsiooni ka Breivik.

Seal serveeritakse propagandat alates valelikust statistikast kuni tegelike uudisteni moslemite või moslemi taustaga inimeste poolt korda saadetud jubedatest tegudest maailma eri osades. Sealt võib lugeda tõelistest probleemidest, nagu näiteks sunniviisilised abielud, suguelundite lõikamine, naiste ahistamine. Sealt leiab ka väljamõeldud probleeme, mis põhinevad vandenõuteooriatel.

Kesksel kohal on ettekujutus tahtlikust ja planeeritud Euroopa «islamiseerimisest». Vandenõuteooria järgi tegutsevad araabia maad selle nimel koostöös lääneriikide juhtide, ajakirjanike, akadeemikute, pankade ja isegi Vatikaniga. Youtube’ist võib leida propagandafilme.

Võib võtta osa internetidebattidest, milles kõik on ühtviisi veendunud tsivilisatsioonide kokkupõrkes, islami lõputus ja ühekülgses vägivallas ning selles, et «mõõdukad moslemid» on vaid valetajad.

Üks keskseid blogijaid «kontradžihadistlikus» blogikeskkonnas on norrakas Peder Nøstvold Jensen, kes on kirjutanud varjunime Fjordman all muu hulgas ka veebilehel Gates of Vienna. See on Ameerika blogi, mis toimib selle maailma omamoodi kohtumispaigana. Fjordman oli Utøya/Oslo-terroristi sõnul üks tema keskseid inspiratsiooniallikaid. Fjordmani 39 esseed, muu hulgas ka Gates of Vienna veebilehelt, sisalduvad ka Breiviki niinimetatud manifestis.

Fjordmani veebilehte illustreerib ehk kõige paremini üks kommentaar, mille ta lisas veebilehele document.no: «Ma ennustan, et Euroopa Liidus tekib sisemine lagunemine 20 aasta jooksul ja enne seda leiab vähemalt ühes Lääne-Euroopa riigis aset tõeline kodusõda. Varem või hiljem avastavad tavalised inimesed, et Euroopa Liit ja Euroopa riikide juhid on kohalike elanike selja taga otsustanud, et moslemid saavad vabalt koloniseerida meie kontinendi. See on maailma ajaloo kõige suurem reetmine ja see on mõistetamatu, et meie niinimetatud võimude suhtes kriitiline ajakirjandus ei kirjuta sellest sõnagi. Fakt on see, et lääneriikide juhid tegelevad lääneriikide valge enamuse vastase demograafilise ja juriidilise sõjaga, et neist jagu saada ning saavutada autoritaar­ne postdemokraatlik maailmakord, mida nad ise juhivad. Euroopa Liit on sellel teel juba kaugele jõudnud.»

Fjordmani ideoloogiat iseloomustab muu hulgas äärmuslik natsionalism, ideed poliitilise, sotsiaalse ja eetilisest pöörde vajalikkusest ning teatud rahvusliku uuestisünni ootus – tema enda sõnade järgi «uus renessanss, milles Euroopa tsivilisatsioon saab uuesti õitsele puhkeda». Ta ei kutsu otseselt üles vägivallale, kuid on koos teatud «ultimaatumiga» nõudnud, et Euroopa Liit laiali saadetaks, kogu moslemite sisseränne Euroopasse peatataks, poliitikud antaks kohtu alla seoses nende osalusega «euro­araabia» vandenõus, ja vihjanud «sobilike» meetodite kasutusele võtmisele, et «kindlustada meie rahvuslik ellujäämine».

Fjordman oma raamatus «Defeating Eurabia» näib samuti olevat valmis «kõrvaldama» parlamentaarset demokraatiat. Seega sobitub ta uskumatult hästi juhtiva fašismiuurija Ro­ger Griffini fašismi-definitsiooniga: «Fašismi saab kõige paremini defineerida kui natsionalismi revolutsioonilist vormi, mis algab kui poliitiline, sotsiaalne ja eetiline revolutsioon, sulandab «rahva» dünaamiliseks rahvuslikuks ühiskonnaks, millel on uus eliit oma heroiliste väärtustega. Keskne müüt, mis seda projekti inspireerib, on see, et vaid ülestõusnute rahvalik liikumine, rahvuslik taassünd, mis ühendab eri klasse, võib tõkestada allakäiku.»

Kolm problemaatilist tegurit

Kui vaatame Interpoli eelmisel aastal antud hoiatust, siis seal oli mitu täpset märksõna. Nad osutavad virtuaalsele ohule ehk internetist tulevale ohule. Nad nimetavad kesk­klassi-tausta ja seda, et sellised ekstremistid võivad olla ja ongi politsei vaateväljast väljapool. Anders Behring Breiviki puhul võib öelda, et nad eksisid vaid ühes punktis: üsna palju annab tunnistust sellest, et terrorist ei kuulu kuskile grupeeringusse. Seetõttu ilmusid ka arvamused, et ta oli «üksik hunt». See selgitus pole üldsegi ebatavaline paremäärmuslike terroristide puhul. Kuid nagu teised üksikud hundid, tuli ka see hunt karjast.

Stevens ja Neumann osutasid kolmele erilisele tegurile interneti juures, mis tekitavad probleeme seoses paremäärmuslike organisatsioonide/võrgustike radikaliseerumise ja värbamisega. Kuigi nad keskendusid peamiselt islamistlikele grupeeringutele, on need tegurid paremäärmusluse kontekstis samuti olulised.

Esimene probleem on see, et internetti kasutavad ekstremistid selleks, et illustreerida ja tugevdada oma ideoloogilisi sõnumeid ja narratiive. Uustulnukad saavad kohe ligipääsu nii ideoloogilistele tekstidele kui ka visuaalselt jõulistele piltidele ja filmidele, mis on loodud äärmuslaste poliitiliste seisukohtade tugevdamiseks.

Teiseks, internet teeb lihtsamaks liitumise või kontakti saamise formaalsete organisatsioonide ja võrgustikega ning seda palju ohutumalt kui varem, mil oli vaja leida võimalusi reaalseks kohtumiseks. Breiviki puhul on selgunud, et ta oli mitme veebilehe aktiivne kasutaja. On ka selgunud, et ta oli Facebooki kaudu kontaktis teiste moslemeid vihkavate inimestega nii Norras kui mujal.

Muu hulgas suhtles ta Briti paremäärmusliku rühmitusega English Defence League ja selle Norra haruga Norwegian Defence League. Üks selle keskkonna allikas rääkis Dag­bladetile, et Breiviki profiil Facebookis oli «üks suur templirüütli-viikingi-anti-Tööpartei profiil» ja Breiviki imetleti. Üksjagu inimesi sellest keskkonnast on hiljem väitnud, et nad ei õhutaks kunagi vägivalla kasutamist, kuid pole raske leida vägivalla romantiseerimist ja vägivaldseid fantaasiad.

Kolmas probleem on see, et internet loob uue sotsiaalse keskkonna, milles muidu sotsiaalselt mitteaktsepteeritud vaated ja käitumine on normaalsed. Siin saavad äärmuslased olla koos teistega, kellel on sama äärmuslikud vaated, ja selle tulemusena tekib virtuaalne kaja, kus kõige ekstreemsemaid ideid ja ettepanekuid toetatakse ja julgustatakse.

Selline kaja on loomulikult kõige ilmsemini märgatav pühendunud veebilehtedel nagu Gates of Vienna või Storm­front, kuid see on hakanud tekkima ka teistel lehtedel. Norra meedia on mõningal määral lubanud ekstremistidel domineerida oma internetidebattides.

Üheks näiteks on Hegnar Online, kust võib leida kõige hullumeelsemaid väljaütlemisi. 2010. aasta juulis oli seal näiteks debatt teemal, kas Jens Stoltenberg (Norra Töölispartei juht) oli suurem riigireetur kui Vidkun Quisling (II maailmasõja ajal Saksa okupatsioonivõimude poolt määratud Norra valitsusjuht, keda üldiselt peetakse Norra ajaloo suurimaks reeturiks).

Üks selles «debatis» osaleja avaldas arvamust, et «Utøya saast on treenitud kiitma riigireetmist». Vähesed oponeerisid Stoltenbergi-vastasele teemaalgatusele. Ka Breivik avaldas oma kommentaare Hegnar Online’is.

Terrorism jõudis Norrasse 22. juulil 2011 terrorirünnaku kaudu, mida viis ellu mees, kes ilmselt oligi just internetis radikaliseerunud. Eduerakonna noorteühenduse (Fremskrittspartiets Ungdom) esimees Ove Vanebo usub, olles lugenud Breiviki (kes kunagi oli Eduerakonna noorteühenduse liige) kommentaare noorteühenduse veebifoorumis, et midagi juhtus 2003. aastal.

Mis hetkel «midagi juhtus» on muidugi keeruline aimata, kuna internetis radikaliseerumine on pigem süvenev protsess. Kommentaarid, mis Breivik avaldas noor­te­ühenduse foorumis 2002. ja 2003. aastal, annavad siiski tunnistust, et Breiviki enda seisukohad tema niinimetatud manifestis, nagu olnuks NATO pommirünnakud Serbias teatud pöördepunktiks, ei ole tõesed.

Kommentaarides, mida ta avaldas 2002. aastal, kolm aastat pärast NATO sissetungi Serbiasse, tundub Breivik olevat palju positiivsemalt meelestatud islami ja sisserände osas kui paljud teised kommentaatorid noorteühenduse foorumis. Seetõttu on loogilisem uskuda, et terroristi väited, et Serbia sündmused olid tema jaoks pöördepunkt, on tulnud pigem sellest, et ta proovib ajalugu sobitada ideoloogilisse narratiivi. «Kontradžihadistlikes» ringkondades on toetus serbia rahvuslusele laialt levinud. Sageli on see seotud näiteks Sebrenica veresauna eitamisega.

Selles kontekstis on oluline rõhutada, et Serge Trifkovic on üks allikas, keda niinimetatud manifestis palju mainitakse – tihti läbi esseede, mille on kirjutanud Fjordman. Trifkovic on üks kaasaegse islamivihkamise taga olevaid ideolooge, kuid temas on muudki. Ta oli ka Bosnia serblastest separatistide liidri Biljana Plavsici nõuandja. Plavsici mõistis endine Jugoslaavia rahvusvaheline kriminaaltribunal hiljem sõjakuritegudes süüdi ja talle määrati vanglakaristus.

Erna Solberg, Norra konservatiivse erakonna (Høyre) juht, võrdles hiljuti kaasaegset moslemite vihkamist 1930ndate juudivihkamisega. Siinkohal oleks asjakohane viidata mõnele konkreetsele Serbia näitele, millel on selged paralleelid Norra debattidega.

Võtame ajaloolase Vojin Davici, kes 1993. aastal väitis, et Balkani moslemid on «oht ­Euroopale, kuna islam ei aktsepteeri, et religioon on riigist eraldi seisev», vaid tähistab «veidrat sümbioosi religiooni ja riigi ning religiooni ja rahva vahel». Või riigiteadlase Miroljub Jetvici, kes arvas, et islam «välistab kõik teised arvamused maailmas ja taotleb monopoli» ja on seega «ohtlik kaasaegsetele ühiskondadele», olles «vastuseisuks kõigile õiglastele suhetele, tolerantsile, dialoogile ja kooseksisteerimisele».

Või Momo Kopori, kes 1993. aastal kirjutas, et islamivastane võitlus «on tsivilisatsiooni ja kultuuri kaitsmise küsimus». Veel üks näide on Zorjan Djindic, hilisem Serbia minister, kes 1994. aastal ütles, et Kosovo albaanlased moodustavad «elemendi, mida on raske integreerida mis tahes läänelikku tsivilisatsiooni».

Aga vaadelgem ka Belgradi informatsiooniministeeriumi 1. jaanuaril 1993. aastal avaldatud ingliskeelset brošüüri, milles selgitatakse Serbia tegutsemisviis kui õiglast: «[Moslemid] tahavad teist korda luua Türgi Bosnia või siis Bosnia Türgis [---], milles valitseksid šariaadiseadused ja teised elunormid, mis pole vastuvõetavad 21. sajandil. [---] Sellele verisele pidusöögile kutsusid nad igat sorti ilmalikke parasiite, mõrtsukaid ja sõjakoeri. Mudžahiidid ja džihaadifanaatikud islamimaadest tulid ellu viima oma «püha kohust» ja meid hävitama.»

Kas mõned neist argumentidest ei tundu kummaliselt tuttavad?

…kuid mitte kunagi naiivsust

Mida me selle vihaga teeme? Taas kord oleks kasulik vaadata seda mahukat islamiga seotud internetis radikaliseerumise ­uurimust. Sellele uurimusele on suure panuse andnud ka Norra Kaitseuuringute Keskus. See on kahtlemata keeruline teema, mis on seotud moraalsete, eetiliste ja juriidiliste erinevustega sõnade ja tegevuse vahel, vihkamist täis kõne ja vägivalla vahel ning arvuti ekraani ees vägivalla romantiseerimise ja selle vahel, kuidas terrorism tegelikult välja näeb.

See tõstatab ka küsimuse, kas lubada väljendusvabadust või näiteks sulgeda veebilehed, mis levitavad puhast vihkamise propagandat. Vähe on asju, mis on täiesti selged, kuid üks asi siiski on: akadeemikud, poliitikud ja ajakirjanikud, nii Norras kui mujal, peavad nüüd vaatama neid küsimusi hoopis teises kontekstis – nimelt parem­äärmuslikus kontekstis. See pidanuks olema selge palju varem, sest tänavusuvine Norra tragöödia polnud kaugeltki esimene internetis levivast moslemivihast indu saanud vägivallajuhtum maailmas.

Peaminister Jens Stoltenberg ütles – ning teda on selle eest palju ja õiglaselt kiidetud –, et meie vastus terrorismile on «rohkem demokraatiat» ja «rohkem avatust». Seda on palju tsiteerinud nii paremäärmuslased, paremradikaalid kui ka parempoolsete vaadetega inimesed, protestides tähelepanu vastu, mis neile nüüd osaks on saanud. Stoltenberg lisas ka midagi, mida harva on tsiteeritud. Ta ütles: «…kuid mitte kunagi naiivsust.»

Ja sellega jõuame asja tuumani. Keegi ei tohiks olla naiivne islamistliku terroriohu osas. See oht eksisteerib ja on tõeline. Aga keegi ei tohiks olla ka naiivne, kohates tagurlikku, vihkavat, naisi rõhuvat või homofoobset käitumist. 22. juuli näitas, et me ei saa lubada naiivsust blogijate suhtes, kui kohtame ühekülgset moslemite või islami vastu suunatud propagandat või kui näeme paremäärmuslaste vandenõuteooriaid või üleüldse vandenõuteooriaid.

Kriitilisi küsimusi ei tule esitada mitte vaid ekstremistide kohta, vaid ka nende kohta, kes vandenõuteoreetikuilt ideid, argumente või poliitilisi vaateid laenates panustavad sellesse, et neutraliseerida, legitimeerida ja normaliseerida äärmuslust.

Neli lähenemist

Seega peame arutlema, milliseid vahendeid saaksime kasutada internetis radikaliseerumise ohu vastu. Stevens ja Neuman nimetavad neli kategooriat: teha internet ekstremistliku materjali jaoks ebamugavamaks, tugevdada interneti enesereguleerimist, vähendada ekstreemsete veebilehtede meeldivust ja rõhutada alternatiivina positiivseid sõnumeid.

Esimene puudutab seda, mis sõnavabaduse seisukohalt pole kuigi soovitav – nimelt interneti filtreerimine, veebilehtede blokeerimine ja sulgemine. Kuid see võib tähendada ka palju mõistlikumaid tegevusi, nagu näiteks seda, et otsimootorite loojad ja ka teised selles vallas tegutsejad hoolitseksid selle eest, et äärmuslikud veebilehed ei ilmuks otsingutes esimeste seas.

Teine kategooria on eelkõige väljakutse meediale ja teistele veebidebattidega tegelejatele: piiritleda seda, mida võib avaldada. Sõnavabadus ei tekita toimetajatele kohustust kõiki väljaütlemisi avaldada.

Kolmas kategooria on väljakutse nii koolidele kui lapsevanematele. Tugevdades noorte võimet kriitiliselt mõelda ja «vaktsineerida» neid äärmuslike mõtteviiside vastu. Nii muutub pinnas, millel ekstremism võiks tärgata, väheviljakaks.

Viimane kategooria, mille puhul Stevens ja Neumann räägivad sellest, mida võimuesindajad saaksid teha, on paljuski väljakutse meile endile. Need oleme meie, kes me rohujuure tasandil võime võtta initsiatiivi ja luua kohtumispaiku erineva kultuurilise ja religioosse taustaga inimestele ning äärmuslus lükataks eemale. Nii saame vältida, et paljud võiksid sattuda ekstremistide võrku. Sest seda me ei saa lubada.

Artikli esmane avaldamiskoht oli euro­zine.com. Postimees avaldab artikli autori loal.