Kui tavaliselt on poliitika süvenev häda ekspertide asemel avaliku arvamuse kuulamine, siis õppekeele asjus on pigem vastupidi – eksperdid on teemat vältinud ja poliitika ootab neid järele. Seni nähtavaim ekspertide tugi on 2017. aasta inimarengu aruanne, ent seegi tuli pärast seda, kui me idee poliitiliselt välja käisime.
Asja tuuma teadvustas aruanne väga kenasti, sest kinnitas sõltumatult, et asi ei ole kaugeltki lihtsalt eesti keele õppes ega isegi õppekeeles, vaid segregatsiooniprobleemis. Raport kinnitab, et paralleelmaailmad haridussüsteemis toodavad aina juurde sotsiaalmajanduslikku ja poliitilist ebavõrdsust, eraldatust tööl, asustuses, meediaruumis, et vahed süvenevad, mitte ei kahane. Seega katkine sotsiaalne võrgustik, mitte lihtsalt keeleoskus, kammitseb Eesti arengut ja kodanike võimalusi.
Poliitilist valmisolekut eestikeelseks haridussüsteemiks on aastaga kogunenud üksjagu. Ebaselge on siiski, kui palju keegi seejuures kaasa mõtleb, kuigi riigikogu opositsioon näib olevat valmis, koalitsioonis aga on meelt muutnud kaks parteid.