Maarja Vaino koos A. H. Tammsaare kujuga (skulptor Arseni Mölder) Tallinna Kirjanduskeskuses.

FOTO: Tairo Lutter/Postimees

Tänapäeva noored on märksa küpsema hoiakuga kui need «nooruslikud» keskealised, kes suruvad reklaamide ja filmidega peale oma ühtlustavat arusaamist, missugune «peab» olema üks «omanäoline» noor, kirjutab kolumnist Maarja Vaino.

Tellijale

Koos lastega lähevad ka vanemad jälle omal moel kooli, tõustes vara ja aidates õhtul kodutöid teha. Kaubanduses omakorda on hulk koolikaupade reklaame. Mõne vaimukalt lahendatud variandi kõrval tõmbab suurem osa neist tähelepanu sellega, et püüab iga hinna eest olla «khuul» ja «noortepärane». Neist, mis paaniliselt teesklevad nooruslikkust, tahangi kirjutada. Õieti mitte reklaamidest endist, vaid nende taga peituvatest hoiakutest. Reklaame mõtlevad ju välja mitte väga noored, vaid pigem keskealised.

Kardan, et ettekujutus «ägedast noorest» on üks kole stereotüüp, mida määritakse kaela nii noortele kui ka vanadele. See on häiriv mitmel moel. Alustuseks teeb see liiga noortele. See, et inimesed on sündinud samal aastal, ei tähenda, et nad on kõik ühesuguste vaadete ja hoiakutega. Sagedamini jooksevad erinevused mitte põlvkondi, vaid elust arusaamist pidi. Ses mõttes on iga kooliklass väike ühiskonna mudel, kus esinevaid arhetüüpe kirjeldas tabavalt juba Oskar Luts oma «Kevades». Ega arhetüübid ei kao. Küll aga võib muutuda ühiskondlik surve ja tekkida ühtlustav vajadus ootustele vastata.