Neeme Korv: kellele rämps, kellele väärtus

Neeme Korv Foto: Peeter Langovits

Karlssoni majakeses katusel oli Väikevenna meelest väga mugav, ehkki selle üksainus tuba oli üsna räpakas ja täis kõiksugu kola. «Noh, ma arvan, et sa alles said nüüd,» tähendas Karlsson. «Siin on ikka riistu, mitte nii nagu teie juures all, kus pole peaaegu üldse mingeid riistu olemas.»
«Jaa, tõepoolest, siin on riistu,» nõustus Väikevend.

Inimene tunneb vajadust end asjadega ümbritseda ja ega ta suurt midagi ära viska. Kui just kolimine või mõni muu suurem tuhin peale ei tule. Ja siis on raske seletada, miks sai kunagi tehtud otsus üks või teine ese asi kapinurka või riiulile panna, selmet see prügikasti lennutada.

Asjad on lihtsalt armsad, eriti vanad head asjad. Astrid Lindg­ren oskas oma raamatutes neid vanu armsaid asju sama tabavalt kirjeldada kui mõnusaid söögistseene – eks see ole üks tema tekstide menu väikeseid saladusi.

Eeltoodul pole tõesti vähimatki seost efektiivse majandamise ja ratsionaalsusega. Ega kultuuris peagi alati olema. Kuid ühel hetkel võib tore paks kultuurikiht võtta oleku, mida keegi ei suuda enam hallata. Siis tuleb midagi ette võtta.

Umbes nii paistab olevat juhtunud muuseumides, mis on ju professionaalsed vanade asjade säilitajad, hoidjad ja näitajad. Arvatavasti on riigikontrollil õigus, kui ta väidab oma aastaaruandes, et museaalide kogumine pole just kõige paremas seisus: laotingimused kehvavõitu, inventuurid ebapiisavad ja kogumispoliitika puudulik.

Samas pean tunnistama, et mind pani võpatama uudisloo pealkiri «Muuseumid peavad hoidma rämpsu» (PM 29.10), sest kerge, nii kerge on minna ühest äärmusest teise. Enne kui muuseumide ladusid suure hurraaga prügiautodele laadima hakata, tuleks siiski järele mõelda. Museaalid, mis ühes kogus on sildistatud kui kasutu rämps, võivad mõnes teises olla hindamatu väärtusega täiendus.

Eestis on näiteks peetud plaane nõukaaegset argielu püsivalt eksponeerida teemapargis (vt nt Kristjan Luts, «Mäletate veel Vietnami salvi lõhna», PM AK 4.09.2010), mis lisaks kultuuriloolisele rollile võiks ka tulu teenida. Mõni foto või vana ajaleht võib olla siin unikaalne dokument.

Isegi Nõukogude olmeese, mida vorbiti tuhandete kaupa, osutub ühtäkki rariteediks. Tagasi osta me seda ei jõua, sest on ju veel eri spetsiifikaga erakogusid, osa neist varakate välismaalaste valduses.

Riik on ise süsteemide süsteem ning loomulikult peab alamsüsteemis valitsema kord, ehkki muuseumide ja arhiivide sügavustesse jääb alati ka saladusi. Koristada tuleb, aga samuti süsteemselt ja mõistlikult. Muide, isegi Karlsson koristas mõnikord. Ehkki õigupoolest lasi ta seda teha Väikevennal.