Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eestis elav pakistanlane räägib ingliskeelses veebiajakirjas Estonian World oma elamustest Eesti üüriturule sukeldumisel, seal ellujäämisest ja omandatud õppetundidest.
Algas minu kolmas Eestis viibimise aasta, kui sain teada, et pean hakkama korterit otsima. Olin seda edasi lükanud, sest ühiselamuleping oleks pidanud kehtima isegi veel kolm kuud pärast seda, kui saan kraadi kätte. Aga kõigest kaks kuud varem sain teada, et pärast kraadi kaitsmist ma enam ühiselamus elada ei saa, öelgu siis leping mida tahes.
Nii sukeldusingi vastutahtsi pea ees Eesti üüriturule. Oli novembri algus, olin just tööle läinud ja kogu aeg kulus väitekirja viimistlemisele. Pühad seisid ukse ees ja samal ajal pidin veel korteri leidma. Praegu tagasi vaadates oli see üks stressirohkemaid perioode, mida pidin Eestis üle elama.
Kurnav protsess
Üks esimesi samme oli loomulikult panna Facebookis kirja oma eelistused ja loota, et keegi võtab ühendust. Olin näinud, et mõnikord nii juhtubki, aga jah, kui tegemist ei ole just hästi toreda ja kena paariga, siis vedu ei võeta. Turg on liiga täis. Teiseks meldisin ennast mitmesugustel veebisaitidel, mis tegelevad Eestis kinnisvara üürimise ja müügiga. Selgus, et ega eriti palju võimalusi ei olegi, kui oled alles karjääri alguses. Ja eriti veel siis, kui ei taha anda ebaõiglaselt suurt vahetasu maaklerile.
Mõnikord palusin süsteemi tüssamiseks kolleegil enda nimel esineda, ehkki teadsin, et see ei aita, sest tõsiasi, et olen pakistanlane, tuleb ühel hetkel ikkagi välja.
See oli väga tüütu ja kurnav, igal sammul saatjaks ebakindlus. Lappasin pidevalt telefoni, et läbi vaadata veebisaitide saadetud teateid. Vahel ärkasin keset ööd ja saatsin kiiruga sõnumi või kirja, et olla ikka kindlapeale esimene vastaja. Valikuid polnud just hirmus palju ja needki kadusid tundidega. Suurem osa kirjadest ja sõnumitest jäi vastuseta. Mõned andsid kohe eitava vastuse. Mõnikord palusin süsteemi tüssamiseks kolleegil enda nimel esineda, ehkki teadsin, et see ei aita, sest tõsiasi, et olen pakistanlane, tuleb ühel hetkel ikkagi välja. Päevad tõttasid aina edasi ja mul polnud ikka veel kohta, kuhu elama asuda.
Õigupoolest see hämmastas mind, sest olin ju vaat et ideaalne üürnik. Olin noor, kindla elukutsega ja ka kindla töökohaga. Olin elanud Eestis kaks aastat ja oli ilmne, et ma ei lase siit jalga. Olin üksik. Mul ei olnud lemmiklooma (ehkki olen neid alati tahtnud). Mul ei olnud kuigi suurt suhtlusringi, niisiis ei olnud karta, et hakkan suuri joomapidusid korraldama. Mulle ei meeldi üldse süüa teha, nii et isegi mingeid imelikke ja naabreid häirivaid lõhnu ei olnud oodata.
/nginx/o/2018/09/03/11373472t1h992d.jpg)
Välismaalasele on lihtsam «ei» öelda
Mulle hakkas pärale jõudma, et keegi tegelikult ei püüagi vaadata kaugemale kui nimi, päritolumaa ja välimus. Kui valikuid leidub, on välismaalasele kergem ära öelda. Isegi ei üllatanud, et see on umbes nagu Tinderis – keegi ei hakka paremale libistama.
Mul kulus viis nädalat, enne kui üldse mõnda korterit näha sain. Seda vahendas üks tuntud firma (imekspandaval kombel ei tahtnud nad tasu). See oli ühetoaline umbes 15-ruutmeetrine korter Kassisaba piirkonnas, keskkütteta, ülemäära kõrge hinnaga ja liiga väike. Aga olin juba meeleheitel, nii et otsustasin, et käib ka see. Täitsin ära vormi, mis mulle ulatati. Pidin sinna kirjutama kõik oma andmed, kaasa arvatud palganumbri ja soovitused. Peaaegu nagu töökohta taotledes.
Nädal hiljem sain maaklerilt teada, et omanik oli minu taotluse tagasi lükanud ja valinud kellegi teise. Pärisin, kas omanik oli tagasilükkamise põhjuse ka teada andnud. Sellele küsimusele ma vastust ei saanud.
Värvilisena pole kerge Eestis elada
Välismaalane, eriti veel värviline, ei ole Eesti hõlpus olla. Sa paistad igal juhul silma, olgu tänaval kõndides, poes oste sooritades, rongis sõites või töökohal tegutsedes. Juba puhtalt välimus tõmbab tähelepanu. Sul oleks justkui alati prožektor pea kohal, mis pilgud sinu peale tõmbab.
Sul oleks justkui alati prožektor pea kohal, mis pilgud sinu peale tõmbab.
Ma ei usu, et see tuleneks rassismist. Pigem tuleb see lihtsalt võõristusest, harjumatusest. Inimeste silmis, kellega ma kokku puutun, peegeldub uskumatus ja uudishimu. Nad tunnevad huvi mu päritolu vastu ja selle vastu, miks ma olen siia elama asunud. Kuidas mulle siin meeldib? Otsekui tahaksid nad minu põhjendusi kuuldes kinnitada üle enda armastust kodumaa vastu.
Kahtlemata leidub ka negatiivsetest stereotüüpidest lähtumist, aga kui kellegagi kohtudes rääkima hakata, sulab see kiiresti: niipea kui nähakse, et oled samalaadsete soovide ja tahtmistega inimene, saadakse aru, et ühist on rohkem kui erinevat. Ma usun siiralt, et inimesed ei mõlguta aina negatiivseid mõtteid – see kurnab ihu ja vaevab hinge.
:format(webp)/nginx/o/2018/09/03/11373833t1h5469.jpg)
Erinemise tunnistamine
Pikka aega tundsin oma väljanägemise pärast häbi. Tahtsin kangesti teiste sekka sulanduda. Miskipärast nägin kõiges, mida tegin, eriti vigades, millega hakkama sain, ja kõigis luhtaminekutes põhjusena seda, et ma ei olnud kohalik. Mul oli hõlpsam mõelda, et elu oleks hulga kergem, kui oleksin siin sündinud. Mugavam oli lükata süü ühiskonna kaela kui ise enda tegude eest vastutust kanda. Nii kogunes minus nördimus ja kibedus, mõnigi kord jõudsin mõtetega õige süngetesse paikadesse. See ei ole sugugi tervislik ega saa kaua kesta. Kibedus ja nördimus otse kiirgavad inimesest välja ja panevad veel enam ennast vihkama, nii et tekib vastik allakäiguspiraal.
Võib-olla on tõesti tegu rassiliste eelarvamustega, võib-olla suhtuvad inimesed umbusuga sinu päritolupaika või rassi või ka asjaollu, et sa ei räägi nendega üht keelt. Ent sellist kallutatust esineb mingil määral igal pool. Usun, et see isegi peaks andma tõuke ennast muuta.
Tuleb lihtsalt endale tunnistada, et jah, olen teistsugune. Juba pideva piidlemise tõttu rambivalgusse sattumine peaks muutma inimese ärksamaks, lahkemaks, hoolivamaks. Just nagu Ameerika koomik Hasan Minhaj ütles Netflixi eriprogrammis: elumängu on raskem mängida, kui sa ei ole valge, aga tunnista seda endale ja see teeb sind tugevamaks.
Võib-olla on tõesti tegu rassiliste eelarvamustega, võib-olla suhtuvad inimesed umbusuga sinu päritolupaika või rassi või ka asjaollu, et sa ei räägi nendega üht keelt. Ent sellist kallutatust esineb mingil määral igal pool.
Peame võtma enda peale vastutuse muutuste eest, mida soovime enda ümber näha: me ise peame olema need, kes alustavad vestlust, me ise peame pakkuma istet vanematele inimestele ja rasedatele naistele, me ise peame minema appi naabritele, kui üleolevad nad ka ei tundu – sest alternatiiv on olla seesmiselt ja väliselt jäik ja loota muuta korraga miljonit inimest, mida paraku eales ei juhtu. Vastupanu annab võimaluse muutuda. Minul võttis selle mõistmine aega kolm aastat ja loendamatul hulgal masendavaid päevi.
Alati saab kuidagi
Teise kuu lõpuks olin kaotanud peaaegu igasuguse lootuse. Kord nägin Facebookis kuulutust, et Kalamajas jääb üks korter tühjaks. See oli postitatud kümme minutit varem ning kogunud juba viisteist meeldimust ja seitse kommentaari. Kirjutasin kiiresti endagi kommentaari, öeldes, et olen huvitatud ja tahaksin korterit näha. Kuulutus sai nii innuka vastukaja, et omanik pidi juba poole tunni pärast kommenteerimisvõimaluse sulgema.
Ma saingi võimaluse korterit näha: see oli armas korter otse Kalasadama juures. Hoone oli küll kulumismärkidega, aga korter ise oli äsja remonditud. Vaatasin ringi ja seal oli kõik olemas, mida vajasin. Ainult lootust polnud kuigi palju, kui arvestada, kui paljud olid seal juba enne mind käinud – ja nad kõik olid kohalikud.
See oli liiga hea, et olla tõsi. Kui olime muud küsimused ära lahendanud, küsisin talt otse, miks ta minu välja valis.
Õhtupoole sain perenaiselt Facebookis sõnumi, milles ta küsis, millal saan sisse kolida, ja veel mõningaid üksikasju. Mul vajus otse suu ammuli. See oli liiga hea, et olla tõsi. Kui olime muud küsimused ära lahendanud, küsisin talt otse, miks ta minu välja valis.
Ta ütles, et oli olnud abielus mustanahalisega ja nad olid koos Eestis elanud. Ta oli oma silmaga näinud, kui keeruline võib olla siin teistest erinev. Ta uskus teadvat, milliseid võitlusi pean ma pidama, ning soovis just seepärast mulle vastu tulla ja korteri välja üürida.
Tol päeval adusin, et universumis peab siiski valitsema tasakaal: kogu maailmas leiduvale halvale on vastukaaluks vähemalt sama palju head. Olin elanud läbi raskeid aegu. Oli olnud võõraid, kes tegid haiget, aga veel rohkem oli võõraid, kes olid üle ootuste lahkelt valmis abistama ja kaasa tundma. Iga halva kokkupuute tasakaalustas mõni meeldiv kohtumine.
/nginx/o/2018/09/03/11373810t1h39d8.jpg)
Meie kõlbeline kohus on peatada ebaõiglane diskrimineerimine
Siit ka minu palve välismaalastele: kahtlemata esineb Eestis eelarvamusi, aga ühel või teisel määral leiab neid kõikjalt. Kõige heitmine ühte rassismi nime all võib olla mugav, aga ei vabasta meid vajadusest ise tegutseda. Vastutus lasub meie õlul: meie peame kohanema ja muutuma. Meie peame ulatama sõbrakäe ja suhtlema inimestega, et nad hakkaksid meid usaldama.
Mul on palve ka eestlastele, eriti omanikele: andke meile võimalus.
See on raske ja vaevaline, aga tundmatu tekitab alati pelgust ja siin oleme tundmatud meie. Siiski, kui me näeme midagi ilmselgelt ebaõiglast või ebaausat, näeme selgelt rassiliste eelarvamuste avaldumist, tuleb sellele nii vastu astuda, nagu vähegi suudame: tõsta häält, tõmmata teiste inimeste tähelepanu, et nii rohkem enam ei juhtuks. Meie kõlbeline kohus on peatada ebaõiglane diskrimineerimine ükstapuha mis viisil, mis on meie võimuses.
Aga mul on palve ka eestlastele, eriti omanikele: andke meile võimalus.
Saan aru, et oleme pärit teistsugusest kultuurist, ei räägi siinset keelt ja on veel sadu negatiivseid asju, mida meie kohta on ehk öeldud, aga oleme siin sellepärast, et püüdleme – täpselt nagu siinsed kohalikud elanikud – parema elu poole. Me tahame seda maad armastada ja siin ausalt endale elatist teenida.
/nginx/o/2018/09/03/11373983t1hfeb7.jpg)
Andke meile aus võimalus
Eestisse tulemine tähendab nagunii juba tohutu filtri läbimist: meile tehakse põhjalik taustakontroll, me peame saama enda kodumaa politseist tõendi, et ei ole sooritanud kuritegusid. Enne kui välismaalane pääseb Eestisse, peab ta läbima sadu raskeid väravaid. Mistõttu oleme harjunud, et meie väärtust kinnitavad dokumendid.
Niisiis, kui soovite, paluge meil kõike tõendada, näidata palgatšekke, tööandja kinnitusi, soovitusi varasematelt üürijatelt, nõudke kas või kaks korda suuremat ettemaksu, kui keegi peaks olema teil varem naha üle kõrvade tõmmanud. Aga vaadake meile otse näkku, kohtuge, andke aus ja teistega võrdne võimalus.
Enne kui välismaalane pääseb Eestisse, peab ta läbima sadu raskeid väravaid. Mistõttu oleme harjunud, et meie väärtust kinnitavad dokumendid.
Pole loomulikult ühtegi seadust, mis kohustaks omanikku vara välja rentima, kui ta seda ei taha. Kuid igal juhul peaks sellise tahtmise korral andma ausa võimaluse ka meile.
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane
Lugu ilmus esmakordselt Estonian Worldis