Leif Kalev.

FOTO: Liis Treimann / Postimees

Kõrgharidusreformi kava on riigikeskselt sotsialistlik ja konservatiivne, vastandudes lausa karikatuurselt Reformierakonna ideedele. Kui ühe sektori korraldus erineb suuresti valitsemise põhiloogikast, ei hakka see tavaliselt tööle, kirjutab Leif Kalev, Tallinna Ülikooli riigiteaduste instituudi direktor.

Riigikokku jõudnud kõrgharidusreformi paketiga on lõppenud kümmekond aastat kestnud vaikelu ülikoolide riiklikul korraldamisel. Kas aga reform suudab probleemid lahendada? Seletuskirja järgi püütakse muuta kõrgharidussüsteem üliõpilase jaoks õiglasemaks, kasvatada õppe tulemuslikkust, vähendada valdkondlikku killustatust ja suurendada kõrgkoolide vastutust õppe kvaliteedi tagamisel. Riiklik koolitustellimus (RKT) asendatakse tegevustoetusega ja keelatakse võtta õppemaksu täiskoormusega eestikeelsetelt üliõpilastelt.

Plussid ja miinused

Muutuste kaval on nähtavaid tugevusi. Teoks saaks tasuta kõrghariduse põhimõte ja kahaneks keskkoolilõpetajate arvu vähenemise risk. Et kavandatav riiklik tegevustoetus ülikoolidele poleks üheselt seotud üliõpilaste arvuga, suureneks ülikoolide võimalus praakida välja vähem edukaid üliõpilasi. Valitsus saaks selle raha eest esitada ülikoolidele lisanõudmisi, muutes süsteemi poliitiliselt sihistatumaks ja dünaamilisemaks. Õpetatavate erialade otsustamine ministeeriumi asemel ülikoolides võimaldab vähendada omakasupüüdlike surverühmade mõju, mis on viimasel aastakümnel selgelt takistanud kõrghariduspoliitika ratsionaliseerimist.

Ilmselged on ka riskid. Tegevustoetuse sidumine paarikümne ja osalt väga hinnangulise mõõdikuga tähendab, et ministeerium saab võimaluse toetust üsna omatahtsi ümber jagada. See aga võib süvendada semusuheteid ja poliitilistest või bürokraatlikest kriteeriumidest lähtumist akadeemiliste asemel. Üleminek blokktoetusele võimaldab nõuda ülikoolidelt sama raha eest rohkem tegevusi, mistõttu võib ühe üliõpilase koolitamiseks reaalselt kasutada olev raha väheneda, isegi kui toetuse üldsumma jääks samaks või veidi kasvaks. Reformi praeguse versiooniga aga ülikoolide tulud hoopis vähenevad, sest riigi antava raha suurenemine ei tasakaalusta eraraha piiramist.

Kui taha ei käi üliõpilasega kaasas, nõrgeneb tema positsioon ülikoolis, turvaline toetusraha aga toob ülikoolide lisaks akadeemilisele süvenemisvõimalusele stagneerumisriski. Selles osas suunab reform ülikoole tagasi nõukogudeaegsesse töömudelisse, mis on mõistetav viimastel aastatel tugevnenud nostalgia valguses, ent vaevalt võimaldab edukalt konkureerida tänapäeva üleilmastuval ja kvaliteedikesksel kõrgharidusturul.

Praegu on Eestis kõrgharituid täpselt Euroopa Liidus 2020. aastaks eesmärgiks seatud 40 protsenti uutest põlvkondadest, reform tähendab raskusi selle taseme hoidmisel. Erinevalt avalikust kuvandist pole Eesti enam ammu üliõpilaste osakaalu pingeridade tipus, ehkki mahume riikide esimesse veerandisse. Meie kõrgharidushõive on viimased viis aastat püsinud stabiilne, mitmes arenenud riigis aga suurenenud. Läänelikult massikõrghariduselt tagasi idaeuroopalikku vähese kõrghariduse mudelisse liikumine oleks vastassuund enamikule arenenud riikidele.

Lahenduseta probleemid

Reform ei paku piisavaid lahendusi Majandusarengu ja Koostöö Organisatsiooni (OECD) ekspertide nimetatud probleemidele: kõrghariduse planeerimine ülalt alla ja mittehaakumine tööturu vajadustega (vt minu artikkel Õpetajate Lehes 29.10.2010). Turvaliselt riigi rahal vegeteerivad väheste lõpetajatega vanamoelised erialad, ebakindla kvaliteediga rakenduskõrgharidus, ebaõnnestunult teostatav loodus-, täppis- ja tehnikateaduste eelistamine tähendavad kõik tõhususauke, mis kiiresti neelavad positiivsed sisendid.

Lahendusi ei paista ka avalikkuses tavaliselt mainitavatele muredele, nagu ülikoolide õppejõudude ülekoormus, üliõpilaste vähene pühendumine õpingutele palgatöö tõttu ja tekkivad kvaliteediriskid. Nende põhjuseks on alarahastatus, mida reform ei lahenda ja kus eraraha piiramine probleeme vaid süvendab.

Erinevalt muust haridusest on Eesti kõrghariduse rahastamises arenenud riikidest maas. Eurostati andmeil kulutas Eesti aastail 2000–2007 kõrgharidusele 0,99 protsenti SKTst, samas kui Euroopa Liidu keskmine oli 1,13 protsenti. Veel suuremas kitsikuses on ülikoolid, sest riik eelistab rakenduskõrgharidust: 2008. aastal oli OECD keskmine akadeemilise ja rakenduskõrghariduse rahastamise suhe 11:2, Eestis aga 9:4. Ka nii praegused kui kavandatavad üliõpilastoetused on vaid sümboolsed, kattes toidu- või üürikulud, ent mitte mõlemat korraga.

Üliõpilaste arvu vähenemine ei tähenda ülikoolide reaaltulu kahanedes õppejõudude väiksemat koormust, vaid seda, et osa neist kaotab töö. Allesjäävate õppejõudude töökoormus aga ei muutu, mistõttu ei saa märkimisväärselt kasvada ka igale üliõpilasele ja/või uurimistööks pühendatav aeg. Ebapiisava toetusega üliõpilased hakkavad keeldudele vaatama rohkem «mustalt» töötama. Need, kellele riik ülikoolikoha keelab, liiguvad kohalike viletsa kvaliteediga erakoolide asemel üha enam piiri taha, viies sinna nii oma ressursid kui energia.

Lahenduste poole

Kui reform sisulist paranemist ei too, on see aja ja energia raiskamine. Samas vajab kõrgharidus kindlasti muutusi, mis oleksid selles keskkonnas adekvaatsed. Eesti viimased valimised võitsid liberaalse ja minimaalriikliku eelistusega erakonnad. Kõrgharidusreformi kava on aga riigikeskselt sotsialistlik ja konservatiivne, vastandudes lausa karikatuurselt Reformierakonna ideedele.

Kui ühe sektori korraldus erineb suuresti valitsemise põhiloogikast, ei hakka see tavaliselt tööle. Pole alust arvata, et lähiajal tõstetaks oluliselt makse, loobutaks eraldamast kaks protsenti SKTst sõjalisteks kuludeks või muudetaks teisi ammu ankurdunud riigieelarve eelistusi. Seega on raske näha, et riigil oleks lähiajal võimalik kuigivõrd suurendada kõrghariduse rahastamist. Kui aga ülikoolidesse riigi raha märkimisväärselt ei lisandu, on rumal eraraha keelata.

Minimaalriigi mudelis tuleb puudujääv raha erasektori panusest, seega pole õppemaksudest tegelikult pääsu. Küsimus on, kas püüame neid suunata kasumit maksimeerivate erakoolide uue mulli tekitamiseks või kõigele vaatamata kvaliteeti edendada püüdvaisse avalikesse ülikoolidesse.

Edasiminekut oleks ehk kõige mõistlikum alustada koalitsioonilepingust. Kui sellest lähtudes suurendada RKTd 3500 koha võrra hetkel alatellitud valdkondades, jõuamegi valdavalt tasuta kõrghariduseni, eriti rahvastikudünaamikat arvestades. Samas jäävad olemata praeguse reformi riskid: planeerimise ebakohad tasakaalustab turg ja saab luua uusi õppekavasid. Kui riigi panus jääb oodatust väiksemaks (mis seni täitmata kõrgharidusstrateegia valguses poleks imekspandav), ei kao inimestel võimalus ise makstes ülikooliharidust saada.

Siiski on praegune süsteem muutumisvõimetuse tõttu moraalselt vananenud ja täiesti senisel kujul jätkata pole mõistlik. Riiklikud planeerimiseesmärgid ja -struktuurid pole andnud oodatud tulemusi ning maailma arenguga kaasas käimise asemel oleme takerdunud kohalikku huvirühmapoliitikasse, sisseastujate eelistustega ei vaevu riiklikud tellijad üldse arvestama. Ülikoolid hoiavad kõvasti kinni ka nõrkadest erialadest ning on seni olnud uskumatult koostöövõimetud, suutmata ühendada oma jõude rahvusvaheliseks läbilöögiks või kõrghariduse positsiooni tugevdamiseks Eestis.

Riiklikku rahastamist on vaja suunata positiivsetele lahendustele ja tegelikele tulemustele. Selleks on mitu võimalust. Näiteks võiks hakata täitma seadust ja vähemalt osaliselt arvestama seni kõrvalejäetud tulemuslepinguid. Võimalik on siduda raha üliõpilasega, kes viib selle õppekohta ja erialale, mida eelistab. Halb pole ka praeguse reformikava idee asetada vastutus ülikoolile. Sel puhul võiks üliõpilaskoha-keskse RKT tulemuslepingutes arvestada ülikooli lõpetajate koguarvu, jättes täpsema jagamise ülikoolile. Eelisrahastamisega saab motiveerida ühismooduleid ja -õppekavu.

Hoolimata suhteliselt nappidest õppevahenditest, on Eesti ülikoolid suutnud olla üsna edukad. Koos välisüliõpilaste arvu kasvuga on hakanud paranema hariduse ekspordi-impordi tasakaal, oleme Euroopas ja ka laiemalt usaldusväärsed teaduspartnerid. Seda on võimaldanud ülikoolide autonoomia, mis katsete, eksituste ja õnnestumiste kaudu on viinud meie oludes töötavate lahendusteni. Reform peaks ülikoolide iseseisvat võimekust soodustama, mitte bürokraatiaraamidesse sulgema. Eesti väärib tänapäevast ja arengule suunatud kõrghariduse korraldusmudelit.