Vasakul: foto Jevgeni Nikonovist (allikas: Wikimedia Commons / relga.ru); paremal üleval: Nikonovile pühendatud mälestussamba riismed Tallinnas mere ääres (foto: Rivo Reintam); paremal all: ristleja Kirov Tallinna lähedal 1941. aastal evakuatsiooni ajal (allikas: Wikimedia Commons / world-war.ru).

FOTO: Kollaaž

Kes oli punamadrus Jevgeni Nikonov ja kuidas ta Eestiga seotud on, kirjutab ajaloo- ja merendusentusiast Ander Asberg.

Reidi tee ehitusega kadus Tallinnast ka ühe kahtlase taustaga nõukogudeaegse ausamba jälg. Punamadruse Jevgeni Nikonovi kangelasloo meenutamine näib päevakohane just praegu, kuna hiljuti, 19. augustil möödus loo peasündmusest täpselt 77 aastat, samal kui kui taasiseseisvumispäeval 1991. aastal möödus sellest täpselt 50 aastat ja üks päev. Lisaks on kangelase vahepealne austamispaik Maarjamäel saanud äsja uue üldtähenduse. Siiski näib, et ajalooliselt tõestatud avalik versioon kangelaslool seni puudub.

Sakslaste pealetung ja Tallinna langemine 1941

1941 suvi oli Punaarmeele katastroofiline. Kogenud ja hästi organiseeritud Wehrmachti sõjamasin osutus hoolimata arvulisest vähemusest «võitmatust» Punaarmeest taktikaliselt ja tehniliselt nähtavalt üleolevaks. 22. juunil alanud sõja esimestel nädalatel liikusid Saksa väekoondised pidurdamatult edasi ja juba 7. juulil tungisid väegrupi Nord üksused Eesti alale. Kuigi pealetung pandi peagi Kesk-Eestis mõneks nädalaks seisma, algatasid sakslased vahepeal saabunud lisajõudude toel augusti algul Emajõe joonelt eduka välkrünnaku põhja suunas, mille tulemusena jõuti 6. augustil Kunda juures Soome laheni. Sellega olid Eestis asunud Punaarmee 8. armee Tallinna piirkonna üksused üle 60 000 võitlejaga ja hulga sõjavarustusega ülejäänutest ära lõigatud ehk praktiliselt maa poolt sisse piiratud.

Tallinna ja koos sellega ka Balti laevastiku peabaasi kaitset määrati juhtima laevastiku juhataja viitseadmiral Vladimir Tributs ja tema asetäitjaks maismaakaitse alal 10. laskurkorpuse komandör kindralmajor Ivan Nikolajev. Linna ümber hakati kiiruga rajama kolm kaitsevööndit, kuhu käsutati töödele ka tsiviilisikuid. Muuhulgas moodustati Tallinnas asunud Nõukogude sõjalaevade meeskondade baasil maismaaüksusi, mis suunati maismaarinnet tugevdama. Tallinnas paiknes neil päevil üle 10 suurema sõjalaeva – suurimad ristleja Kirov ning hävitajate juhtlaevad (liidrid) Leningrad ja Minsk.

Hoolimata pingutustest ja trummilöömisest Tallinna kaitsest asja ei saanud. Küllap olid põhjused juba eelmainitutega samased. Lisaks kehvapoolne moraal ja korralagedus. 20. augustil eri suundadest umbes 70 kilomeetri kauguselt pealetungi alustanud Wehrmachti diviisid olid igatahes nädalaga Tallinnas. Pealetungivate Saksa üksustega liitus käigult ka eestlastest koosnenud vastupanuüksus Erna. Punaarmee Tallinnasse kokkupressitud grupeeringu ainus pääsetee oli evakueerumine mere kaudu Kroonlinna ja Leningradi. Peamiselt Soome lahele veesatud miinitõketel ja õhurünnakutes hukkus evakuatsiooni (Juminda miinilahingu) käigus 55 laeva ja hinnanguliselt vähemalt 15 000, aga tegelikult täpselt teadmata arv inimesi. Lisaks said sakslased hulga sõjavange ja trofeesid.

Tagantjärele kiputakse kogu Tallinna kaitse ja evakuatsiooni operatsiooni pidama üsna saamatuks ja nurjunuks. Pisut ehk üllatav, kuidas selle juhid toona vähemalt tõsisemast vastutusest pääsesid.

Tagantjärele kangelaslugu

Kui eelnevat lõiku saame nimetada ajalooks, siis järgnevat juttu tuleks olulistele faktilistele andmetele adekvaatse kinnituse leidmise või kontrolli vähestest võimalustest lähtuvalt nimetada lihtsalt looks.

Ühtedel andmetel juba 1941. aasta lõpul, teistel andmetel aga 1942. aastal ilmus Balti laevastiku laevadele kunstnike Viktor Ivanovi ja Olga Burova kujundatud lendleht pealkirjaga «Mäleta ja maksa kätte!» (Запомни и отомсти!), millel oli kujutatud puu külge seotud ja põlema pandud madrust laevalt Minsk. Allservas oli ka täpsustav tekst, et fašistlikud elajad piinasid ja põletasid punalaevastiklast Minskilt. Väidetavalt oli kujutis inspireeritud laevastikus kuuldud juttudest.

1943. aasta kevadel sattus vastav lendleht lahingus vigastatuna jala kaotanud politruk Grigori Ševtšenko kätte, kes teatas, et pildil kujutatud Minski madrus on torpeedoelektrik Jevgeni Nikonov, keda ta teadis. Sealt hakkas hargnema lugu, kuidas Nikonov osales 1941. aasta 19. augustil luureülesandel Keila lähedal Harku kandis ja pärast lahingkontaktis haavata saamist ning teadvuse kaotamist langes sakslase kätte vangi. Sakslased piinasid ja põletasid elusalt Nikonovi, kuid ei saanud madruselt teada olulist infot punavägede paiknemisest. Madruse appikarje peale puhastasid punaarmeelased, nende hulgas ka politruk Ševtšenko, küla sakslastest ning leidsid ja tundsid ära tapetud Nikonovi. Politruk ise sai samas lahingus haavata, tema koostatud aruanne läks mereevakuatsiooni käigus aga kaduma. Lugu äratas ülemuste tähelepanu ja juba samal aastal nimetati üks liidri Minsk torpeedoaparaat langenud madruse auks Nikonoviks.

Nõukogude Liidu Kangelase aunimetus omistati siiski alles pärast sõja lõppu – 3. septembril 1957. Nikonovi seni Harkus maetud surnukeha maeti ühtlasi ümber Tallinnasse Maarjamäele. Kadrioru pargi merepoolsesse serva Russalka ausamba lähedale paigaldati aga 1970ndail ausammas. Nikonovi nimega nimetati loomulikult mitmeid erinevaid objekte. Sealhulgas Soo tänav Tallinnas.

Kahtlased asjaolud ja versioonid

Esimesed kahtlused loo detailide suhtes ilmnesid väidetavalt juba 1970ndail, kui Nikonovist hakati tegema dokumentaalfilmi. Nimelt selgus, et Saksa regulaarvägesid Nikonovi hukkumise päeval 19. augustil Harkus polnud. Tõsi, sest pealetung Tallinnale algas alles 20. augustil rindejoonelt, mis paiknes siis alles kusagil Raplast lõunas. Kui üritati süüdistada 20. Eesti SS-diviisi, selgus, et seda polnud siis veel formeeritudki. Mis sai filmist, ei tea, kuid küllap valmis, nagu vaja. Kangelase haual Maarjamäel eksponeeriti aga isegi puud, mille küljes oli kangelast väidetavalt põletatud. Teadjamate väitel olnud haljastajatel valmis siiski ka varupuu. Lugu kippus eriti pikantseks, kui 1980ndal aastal oli väidetavalt külastanud Tallinna ja «oma» hauda Jevgeni Nikonovi nimeline veteran, kes tõesti oli osalenud Tallinna kaitsmisel 1941. aastal. Ametlikku nõukogude legendi kogu eelnev loomulikult ei kõigutanud.

Kui Nõukogude Liit 1991. aastal kokku varises ja Eestis riigikord muutus, otsustasid endised Nõukogude patrioodid oma kangelase ümber matta väärikamasse kohta – kodukohta Venemaal Vasiljevkas. Kui ettevõtmist hakati 1992. aastal kevadel ellu viima ja Maarjamäel labidas maasse löödi, selgus aga, et haud oli tühi! Kuna tseremoonia oli plaanitud, olevat viidud lennukiga Venemaale kaasa hauast võetud mulda. Et aga asja hiljem selgitada, süüdistati «eesti natsionaliste» haua eelnevas rüüstamises ja isegi surnukeha provokatsiooni või väljapressimise eesmärgil pandiks võtmises. Ümbermatmise tseremoonia Venemaal igatahes toimus, kusjuures kohal oli ka päris Jevgeni Nikonovi nimeline isik, kes oli nüüd kangelase sugulane. Tallinnas mere ääres seisnud ausammas teisaldati aga vahepeal suurema kärata ja on täna museaal. Alles jäi aastakümneteks vaid alusplaat. Interneti andmeil oli 2015. aastal veel olemas väike mälestuskivi kuskil Harkus väidetavas esmases matmispaigas.

Kangelase fännide kogukond siiski rahu pole saanud. Legendi adekvaatsuse hoidmiseks (ilmselt ka inspireerituna Eestis korraldatud ja idanaabril pinnuks silmas olnud Erna retkest) on uuemal ajal Nikonovi tapjaiks tembeldatud Erna üksuslasi, kes suisa olnud riietunud punaväe vormi. Tõstatatud on veel versioon, et «natsionalistid» tahtnud Nikonovilt teada saada Tallinnas asunud riigipanga varade asukohta. Erna teadaolevas ajaloos vastavate sündmuste ja paikade kohta muidugi info puudub. Mängitud on lisaks Rapla kandis Saksa vägedega koos võidelnud «esseslase» major Hans Hirvelaane üksuse nimetusega.

Kokkuvõtteks

Kuigi Nikonovi loos on põnevaid seiku, on erakordselt tõenäoline, et tegemist on lihtsalt Nõukogude propagandakunstnike algatatud, ühe politruki poolt seejärel mingil põhjusel edasi kujundatud ja hiljem laevastiku juhtkonna poolt omaks võetud looga. Suurem eesmärk oli ilmselt üsna kuulsusetu Tallinna kaitse operatsiooni tagantjärele väärtustamine personaalse kangelasloo ja vastaste ebainimlikkuse esiletoomisega. Võiks öelda, et sõja algul vähemalt Eesti alal Wehrmachti poolel selliste sadistlike ülekuulamismeetodite kasutamisest kuulda pole olnud. Küll tegelesid inimeste elusa põletamise ja piinamisega sel ajal siinmail nõukogude-punase osapoole enda esindajad. Ei saa isegi välistada, et väidetava piinamise ja mõrvamise, kelle iganes madruse kallal ja mis iganes põhjusel (näiteks väejooks, vastuhakk vms) see siis toime võidi panna, viisid tagalas (rinne oli kümnete kilomeetrite kaugusel) läbi hoopis punavõimu enda eriorganid. Kahtlane tundub ka, et tavaliselt madrus-võitlejalt oleks võimalik saada olulist infot Tallinna kaitse või veel enam riigipanga varade kohta. Samas arvestades kõiki eeltoodud asjaolusid, segadust ja hilisemat vassimist, tundub märksa tõenäolisem, et kogu lugu pole üldse olnud. Kusjuures seegi vajaks tänapäeval konkreetsemat uurimist ja tõestamist, et saagale lõplik punkt panna.

Lõpetuseks üks taasiseseisvumispäeva ja kommunismiohvrite mälestuspäeva järgne mõtisklus. Mis on meie vabaduse ja iseseisvuse väärtus eelnenud loo näitel? See on võimalus mitte kummardada käsu korras ja propaganda eesmärgil välja mõeldud võõraid sõjakangelasi ja -lugusid, vaid võimalus austada oma enda maa ja rahva nimel võidelnud või langenud tegelikke kangelasi, kelle teod on tõestatud päriselus ega vaja usutavuseks ilustamist.

Tegemist on autori isikliku arvamusega.

Seisukohtade kujundamisel on lähtutud erinevatest internetiallikatest.