Argo Ideon FOTO: Toomas Huik

Eelmisel teisipäeval Tallinnas riigiasutuste sotsiaalmeedia seminaril küsiti ühe kõneleja, USA välisministri nõuniku Alec Rossi käest muu hulgas, kuidas neil on korraldatud ametnike sotsiaalvõrgustike kasutus.

Teisiti öeldes, kas ametnikul võib näiteks olla konto Facebookis?

«See on samasugune küsimus, et kas ametnikul peaks olema telefoninumber,» vastas Ross. «See [sotsiaalmeedia] on valitsuse jaoks võimas tööriist.»

Neljapäeval aga rääkis Islandi president Olafur Ragnar Grimsson ­CNNi usutluses, et sotsiaalmeedia on vanu võimuinstitutsioone muutnud sedavõrd, et nood hakkavad muutuma pigem kõrvaliseks nähtuseks. «Ma ei näe mingit võimalust, et traditsioonilised, formaalsed demokraatlikud institutsioonid suudaksid [sotsiaalmeediaga] sammu pidada.»

Eestis tekkis samas hiljuti väike veetorm klaasis, kui Eesti Panga nõukogu liige, riigikogu liige Valdo Randpere teatas otse nõukogu koosolekult Facebookis, et Eesti Panga uueks presidendiks saab Ardo Hansson. Kuidas ta tohtis midagi öelda enne seda, kui Eesti Pank valimistulemused ametlikult avaldas?

Võib-olla ei rääkinud see säuts tõesti autori vähesest edevusest, ent selle kriitika lähtub lõpuks ikka eeldusest, et info peab voolama ainult neid torusid pidi, mis on kusagilt kõrgemalt poolt ette nähtud. Kuigi meil on infovabadusega nagu on, võiks vähemalt selle küll kahtluse alt välja jätta – Eesti parlamendisaadik tohib vabalt välja öelda, mida tahab, kui tegu ei ole just riigisaladusega. Ning mis kanalis tahab – riigikogu puldis, lehes, blogis või sotsiaalvõrgustikus.

Riik põrkab viimastega üha rohkem kokku, sest midagi pole teha – üha enam Eesti inimesi, eriti noori, tunneb end Twitteris või Facebookis sama vabalt kui kusagil linnaväljakul sõpradega ringi hängides. Pole mingit mõtet teha nägu, et seda kõike pole olemas. Riigil tuleb oma teabekanalite valikul arvestada reaalset asjade seisu.

Muidugi ei käi riigiasutuste elu sotsiaalvõrgustikes või isegi tavapärases internetis probleemivabalt. Seminaril toodi näide justiitsministeeriumi veebis olevast foorumist, mille kaudu kodanik esitas küsimuse, tuletas seda hiljem meelde ja lõpuks sai ka vastuse – enam kui aasta pärast esimest korda küsimuse esitamist. Näidetest selgus, et riigiasutuste kohalolek sotsiaalmeedias on praegu üpris kaootiline.

Islandi presidendi visioon ei ole Eestis veel kaugeltki reaalsus, aga päriselt ulme ka mitte. Kui araabia maades tehakse Twitterit tööriistana kasutades revolutsioone, tuleb ka meil tõsiselt mõelda, kuidas need uued vidinad oma vankri ette rakendada.