Rait Maruste: Eesti õiguskorral ei ole midagi häda

Riigikogu liige Rait Maruste Foto: Peeter Langovits

Eesti õiguskorral ega demokraatial ei ole midagi häda, riik reageerib kohtuotsustele küll, tõdeb endine riigikohtu esimees, riigikogu liige Rait Maruste (Reformierakond) vastusena vandeadvokaat Indrek Leppiku eilsele arvamusartiklile Postimehes.

Kõigepealt oleks olnud objektiivse hindamise huvides asjakohane, kui kui artikli juures oleks olnud märgitud, et tegu on VEB Fondi osakuomanike esindajaga, kellel on omad (kliendi) huvid, mille nimel nii suure suuga sõna võetakse ja vägagi selektiivselt näiteid esitatakse.

Olgu siis kõigepealt VEB Fondi asi väga kokkuvõtlikult ära seletatud. Eestis nõukogude ajal tegutsenud ettevõtetel oli välisvaluutat, mida haldas Moskvas asuv Vneshekonompank. Eesti iseseisvumisel jäid need vahendid Moskvasse. Nõukogude Liidu õigusjärglaseks sai Vene Föderatsioon. Eesti Vabariik ei ole Nõukogude Liidu õigusjärglane ning ei saa kanda vastutust NL tegude või tegevusetuste eest. Et aidata hättasattunuid, lõi riik institutsiooni, kuhu koondas kõik nõuded, eeldusel, et oleks võimalik tulevaste läbirääkimiste käigus külmutatud varad tagasi saada. Seda ei juhtunud. Tänased riigi hagejad omandasid VEB Fondi osakuid erastamise käigus, kus need olid erastatavate ettevõtete bilanssides kajastatud, reeglina juba kui lootusetud ning erastajad teadsid seda algusest peale.

On põhimõtteline küsimus, kas Eesti maksumaksja riigi näol peab selle kõik üksikutele erastajatele kinni maksma? Teadaolevalt pole riik VEB Fondi kaudu võtnud endale kohustust hüvitada kõik nõuded. Seda võiks või peaks tegema Vene Föderatsioon, kuid ta ei tee seda. Eesti riik lõi instrumendi, et aidata nõudeid realiseerida, kuid see pole tulemust andnud. Seega väide, et «riik ajab käe VEB Fondi sertifikaatide omanike taskusse» on pehmelt öeldes liialdus, seda raha pole seal selle võimu ajal kunagi olnud.

See on taust, mille põhjal on siis noor ja vihane advokaat teinud kaugeleulatuvaid järeldusi Eesti demokraatia sügavast kriisist.

Ka teised toodud näited on suuresti manipulatiivsed. Et seal on mainitud ka minu nime ja põhiseaduskomisjoni, siis mõned sõnad ka selles osas. Kõigepealt põhiseaduslikkuse järelevalve kohtuasjad ei ole täpselt võrreldavad tavapärases kohtumenetluses tehtavate otsustega ja nende täitmisega. Sestap ei rakendu siin ka mõistliku aja kriteerium.

Jah, minu eesistumisel tehti riigiettevõtete nõukogude asjus osundatud riigikohtu otsus. Kõiketeadja advokaat jätab aga mainimata selle, et tol ajal nimetas riigikogu liikmeid nõukogudesse valitsus ehk täitevvõim, mis oli võimude lahususe seisukohalt küsitav. Nüüdseks on see nimetamise kord muudetud. Küsimus, kas riigiettevõtte nõukogus olemine on «muu riigiametis olemine» mida keelab põhiseadus, ei ole nii üheselt vastatav. Teisalt vajavad ka riigi kui omaniku huvid kaitset. Seega, otsusele on reageeritud.

Saksa ümberasujate vara saatus ja kompenseerimise küsimus tuli otsustada riikidevahelise lepinguga. Seda ei saa, ega saanud teha ühepoolselt, veel vähem ühe poole kohtu otsuse alusel. Nii palju juriidika algtõdesid advokaat peaks teadma. Mida riigikohus tegi, oli tähelepanu juhtimine lubamatule asja venimisele, kuid see ei ole täitmisele pööratav kohtuotsus.

KOVde ja riigilõivude teema on üleval, seda on riigikogu, sealhulgas põhiseaduskomisjon, korduvalt arutanud ja järgmise aasta eelarves arvesse võetud. Justiitsministeeriumis on valmimas menetlusökonoomika seaduse eelnõu, mis näeb ette ka riigilõivude vähendamise keskeltläbi 25 protsenti.

Kokkuvõttes – oma ärihuvisid varjates ja tendentslikult näiteid esitades kaugeleulatuvaid ja riiki halvustavaid järeldusi tehes on artikli autor populistlikult survet avaldamas ja liiga kaugele läinud.

Olles 12 aastat teiste euroopa riikide õiguspraktikat jälginud ja hinnanud, ei saa ma kuidagi sellega nõus olla. Eesti õiguskorral ega ka demokraatial ei ole midagi häda, mis ei tähenda, et meil probleeme ei ole, kuid need ei ole nii suured, kui noor kolleeg neid oma ärihuvides maalida tahab.