Vastanduse «Väike Illimar» vs «Tähesõjad» taga varjab end teravam küsimus: mida teha, et näiteks Hollywoodi versioonid ajaloosündmustest ei varjutaks ajalooõpikutes kirjutatut? Kuidas õpetada kriitilist mõtlemist, et uute tõlgenduste ja meediumite tulvas ellu jääda, arutlesid TÜ professor Peeter Torop, TLÜ dotsent Marek Tamm ja TLÜ teadur Indrek Ibrus. Küsis Urve Eslas.
Urve Eslas: Seni on Jaak Aaviksoo väljaöeldu («Star Wars» on kultuuriliselt olulisem kui «Väike Illimar») esile kutsunud peamiselt vaidlusi selle üle, et kumb teos siis ikka on olulisem ja millises kontekstis. Samas kui hoopis huvitavam näib olevat teine küsimus: Aaviksoo ütlemine toob esile, et kultuuri edasiandmise vahendites on toimunud kiired muutused. Mida peaks tegema, et haridussüsteem sellega kohaneks, ilma et juba olemas olevad kultuurinähtused, kas või seesama «Väike Illimar», selle all ei kannataks?
Peeter Torop: Filmid, videomängud, muusikavideod, teleprogrammid ja sotsiaalmeedia on tänapäeva inimese ja eriti noore inimese jaoks loomulik kultuurikeskkond. See tähendab, et «Väike Illimar» tuleb viia vastavusse nende muutustega, mis on toimunud koolilaste teadvuses viimase kümmekonna aasta jooksul. See ei tähenda tingimata ekraniseerimist. Hoopis olulisem on eri meediumite koostöövõimaluste ärakasutamine.
Küsimus ei ole pelgalt sõna vastandamises pildile, vaid sõna täiendamises pildiga sellisel viisil, et on võimalik loo jutustamise kaudu jõuda autoristiili, unikaalse maailmapildi mõistmiseni. Ja siis selgubki, et «Star Wars» on küll imposantne vaatemäng, kuid sisult väga lihtne lugu. Ja «Väike Illimar» peidab oma lihtsuse taga varjatud süvakihte.
Ajalehtede muutumine tekstilehtedest veebiversioonis pildilehtedeks, kirjandusega tutvumine ekraniseeringute kaudu, telemeedia meelelahutuslikkuse kasv on justkui kriisi märgid. Siiski on küsimus vaid selles, kuhu ja millal uue meedia arendused jõuavad. Mida rutem jõuavad nad kooli, seda kiiremini tekivad põlvkonnad, kelle jaoks uue meedia keskkond on sama loov kui trükimeedia keskkond.
Ja miski ei takista ka uues olukorras mõistmast kaht olulist asja: kultuuris on alati lõputult korratud samu lugusid ning uus meedia lisab vaid uusi variatsioone; iga tekst on individuaalne ja üks individuaalsuse avamise viise on võrdlev meediaanalüüs. Vanu tekste ei pea ümber tegema, neid tuleb vaid osata tõsta uude konteksti.
Seega on tehnoloogilised muutused kultuuris tähtsustanud õpetamist ja õpetaja rolli. Sest kultuur, eriti massikultuur, juba õpetab oma kandjaid. Nii loodud kultuurikompetentsile peaks toetuma kool ja kooliõpetaja, et kultuuris õppimist tasakaalustaks koolis õppimine.
Indrek Ibrus: Väide, et visuaalse kommunikatsiooni osatähtsus lääne ühiskondade igapäevases kommunikatsioonis suureneb ja seda kirjasõna arvel, ei ole ju kuigi uus. Sel teemal on arutelusid peetud vähemalt oma viimased paarkümmend aastat. Pildilise kommunikatsiooni osakaalu kasv paistab olevat ka üldiselt konsensuslik arusaam – kõigile on ju näha, et ajalehed on aina värvilisemad, fotod on suuremad, arvutite kasutajaliidesed visuaalselt aina efektsemad, veeb sisaldab üha rohkem videomaterjali jne.
Kuid see ei tähenda, et see kõik tuleb kirjakeele arvel. Kui meie igapäevane kommunikatiivne keskkond muutub modaalsuste kasutamise plaanis rikkamaks, siis seda see just tähendabki – rikastumist.
Peeter Toropiga tuleb aga kindlasti nõus olla, et viimase kümnendi kestel on kõige põnevamaks arenguks just nn trans- või ristmeedialisus. Ehk kui ma ütlesin, et meediapilt on muutunud rikkamaks, siis on see muutunud ka dünaamilisemaks ses osas, kuidas ideed ja lood meediumite ja modaalsuste vahel rändavad, kuidas neid ühest teise tõlgitakse.
Kuigi ilukirjandust on näiteks filmideks või koomiksiteks adapteeritud aastakümneid, on nüüd käes ajastu, kus see kõik on intensiivistunud ning muutunud lausa tööstuslikult strateegiliseks. Kui «Väike Illimar» ilmuks uudisteosena praegu, siis on suur tõenäosus, et seda saadaks vähemalt spetsiaalne treiler-video, kui mitte tahvelarvuti rakendus või ehk ka Illimari karakteri aktiivsus sotsiaalvõrgustikes.
Marek Tamm: Muutused kultuurimeediumites tähendavad harva seda, et üks tuleb teise asemele, pigem on tegemist varasemate vahekordade ringivaatamisega, uute hierarhiate kujunemisega. Kõige huvitavam tahk aga on tõepoolest uute põimingute tekkimine eri meediumite vahel. Kultuuri elujõud väljendub ennekõike loovas reageerimises uutele väljakutsetele.
Kui vaadata pedagoogilisest vaatenurgast, siis üks suuremaid ülesandeid seisnebki mu meelest selles, kuidas siduda loovalt uusi tehnoloogilisi võimalusi vanade meediumitega. Kuidas tuua lugerite kaudu uusi põlvkondi raamatute juurde, kuidas ehitada sildu veebiklippidest kino- või teatrisaali. Kõige rumalam oleks hakata vanu ja uusi meediume vastandama, sest nii nagu riie ei riku meest, et tohiks meedium rikkuda sõnumit.
Urve Eslas: Seega selleks, et eesti kultuuri baastekstide kogum oleks ka paarikümne aasta pärast osa siin elavate inimeste maailma kirjeldamise tööriistakastist, tuleks neid tekste süstemaatiliselt «uude keelde» tõlkima hakata (või teise keele vahenditega rikastama hakata).
«Kalevipoja» hindi keelde tõlkija Vishnu Khare ütles kord intervjuus, et pärimuse päästab vaid see, kui ta pidevalt elus hoida, st ajakohastada, nt koomiksite näol. Kas Aaviksoo ütlus ei ole alarmeeriv sõnum, et kui me ei tõlgi kohe, jääb vahele terveid põlvkondi, kelle maailmapildis «Väikest Illimari» ja teisi sarnaseid tekste ei ole? Seda enam, et suure osa informatsioonist saab uus põlvkond kätte omapäi, koolist sõltumatult.
Indrek Ibrus: On muidugi küllaltki tõenäoline, et enamiku informatsiooni saavad noored kätte omapäi. Tänapäeva meediapluralismi ajastul on ka suhteliselt raske ennustada, mis sinna kandikule sattuda võib. Ja just selles kontekstis ma tegelikult ootan just nendesamade ristmeedia narratiivide ja sisuesitusviiside teatud kiiremat evolutsiooni ja ehk ka esmast konventsionaliseerumist.
Sest üks väide, mis ristmeediaga kaasas käib, on see, et see võimaldab meediakanaleid ja -platvorme pidi killustunud auditooriume paremini n-ö keskpõrandale kokku tuua. Kui luua lugusid ja sisu, mis tarivad noored mobiiliplatvormi juurest lõpuks ehk näiteks heakvaliteedilist Eesti ajaloo ainelist telesarja vaatama, siis on selliste ristmeedia-strateegiate tulemiks ehk lõpuks ikkagi n-ö kultuuriliselt koherentne ja sellisena stabiilne ühiskond.
Peeter Torop: Üks asi on tekstide endi muutumine, mis käib kaasas traditsioonilise verbaalse teksti, nagu «Väike Illimar», ülekandmise võimalusega eri meediumitesse. Kui raamatuillustratsioon on samuti osa traditsioonilisest kultuurist, siis näiteks koomiks, multifilm või verbaalne tekst linkidega tegevuspaika ja autorit kujutavatele fotodele on juba uudsemad tekstitüübid.
«Väikest Illimari» kirjandusteosena lugedes piisab trükitekstist, kohustusliku lektüürina lugedes oleks õpilasel huvitav saada lisainfot, sest see aitab teksti nii paremini mõista kui mäletada. Klassitunnis on aga võimalik seda ise arvutis kujundada, lühendada, täiendada, st loetavasse loominguliselt suhtuda.
Teine asi on noorte kultuurikogemus, milles uuel meedial on suur roll. Neil pole vaja muutustega kohaneda. Kirjaliku eneseväljenduse arendamine on väikeses kultuuris eriti tähtis, kuid selle kõrval ei tohiks unustada ka uusi eneseväljenduse vorme, muuseas ka võimalust kirjutada traditsioonilise kirjandi kõrval piltidega või filmilõikudega illustreeritud hüpertekste.
Ei ole ju juhuslik, et paljud uue meedia teemalised raamatud sisaldavad pealkirjas sõna «kirjaoskus» (literacy). Uue meedia kirjaoskus on kultuurikompetentsuse jaoks samuti oluline. See valmistab ette ka interneti enda muutusteks, sest praegu on käes hetk, kus internet ise muutub, liikudes Web 2.0. tasandilt Web 3.0. tasandile ehk semantilise veebi poole.
See tähendab, et dominant nihkub sotsiaalveebilt ja veebisuhtluselt veebile kui tähenduslikule andmebaasile, mis muudab guugeldamise hoopis sisukamaks ja toob kaasa uut tüüpi infotekstide tekke. Meediaoskusi juba koolis arendades suurendame laste iseseisvust ja pole vaja karta, et nad tänaval või veebis liiga omapäi on.
Marek Tamm: Uute meediumite pealetungi ja nende põimumise olukorras ei ole pedagoogika põhiküsimus enam niivõrd teabe edastamine, kuivõrd teabes orienteerumine, näen selleski üht suurt väljakutset meie haridussüsteemile.
Kui traditsiooniliselt oli õpetaja koolis omamoodi teadmiste varaait, kelle ülesanne oli õpikute toel edastada õpilastele esinduslik osa nendest teadmistest, siis praegu on sisuliselt piiramatu hulk teavet iga õpilase käeulatuses ning üks õpetaja rolle peaks olema õpetada selles infomeres hakkama saamist, olulise eristamist ebaolulisest, kriitilist mõtlemist, analüüsioskust jms. Selline lähenemine aitab ehk ka vältida naiivseid vastandusi eri meediumite, näiteks raamatute ja filmide vahel.
Urve Eslas: Loen just Umberto Eco esseekogumikku «Apocalypse Postponed», kus peatükis «The Future of Literacy» on muu hulgas selline arutluskäik: ka Rooma impeeriumi ajalugu saaks õppida väga edukalt filmide järgi, kui ainult need filmid oleksid ajalooliselt täpsed. Hollywoodi viga ei ole mitte see, et ta pakub filme raamatute alternatiivina, vaid see, et need alternatiivid on väändunud. Seega, siit küsimus: mida teha, et paarikümne aasta pärast poleks meil kaks Rooma impeeriumi, üks ajalooraamatutel ja teine Hollywoodil põhinev?
Indrek Ibrus: Küsimusest, et kas tõlgitakse piisavalt täpselt või kas ajalugu ei hakka meediumitevaheliste tõlgete läbi lõpuks elama teatud oma simulaakrumlikku elu, jõuame tegelikult ju tagasi küsimuseni, kuidas lapsi koolis õpetada. Kooliprogrammis peaksid nood tõe tunnistamise või väljaselgitamise küsimused küllap keskseks jääma.
Ja ses kontekstis saab muidugi Marekiga vaid nõus olla, et kool peab ilmselt muutuma ennekõike selliseks dialoogiliselt suunavaks keskkonnaks, kus allikakriitika ja kriitilise mõtlemise oskused peaksid tulema eritähelepanu alla. See on üha olulisem ka nn remiks-kultuuri arenedes, kui laenata Lawrence Lessigi terminit. Remiks-kultuur on tema sõnutsi kätte jõudev ajastu, kus väga suur osa kultuuriinnovatsioonist tuleneb kodanike, ennekõike noorte võimest kogu olemasolevat kultuuri loovalt kombineerida ja jõuda nõnda n-ö poeetiliselt uuenduslike kultuurivormideni.
Tegelikult on kultuur ju alati just sellise kombinatoorika kaudu uuenenud, aga nüüd on need protsessid intensiivistunud ja ka see arsenal, aina põhjatumad digiarhiivid, mis noortel selliseks loominguks käes on, on kõige varasemaga võrreldes enneolematu. Küsimus on aga selles, et kui igamees on looja ja ka näiteks ajaloo ümbermõtestaja, siis ei tulene tõlketäpsuse ja paralleelajalugude probleem tulevikus mitte niivõrd sellest, mida Hollywood teeb, vaid sellest, kui allikakriitilisi kodanikke koolitab koolisüsteem. Välja võiksid sealt ju tulla kodanikud, kes võimelised kultuuriajalugu põnevalt avardama, mitte ses asjatut segadust looma.
Marek Tamm: Ma ei leia, et mineviku taasesitust ajaloofilmis ja -raamatus peaks võrdlema ennekõike täpsuse alusel, sest mõlemad paratamatult moonutavad minevikku, kuid teevad seda erineval moel. Kuid olen nõus sellega, et aeg oleks loobuda veendumusest, et minevikku saab analüüsida ja kirjeldada üksnes sõnadega, visuaalsed vahendid võivad olla selleks tihti sama head või paremadki.
Lessigi remiks-kultuur on aga õigupoolest sarnane Lévi-Straussi kasutatud brikolaaži ehk meisterdamise mõistega, millega ta iseloomustas traditsioonilistele ühiskondadele iseloomulikku mõtteviisi: uus sünnib vanade elementide uutest kombinatsioonidest.
Mulle tundub tõepoolest, et brikolaaž on üha olulisem ka tänapäeva kultuuris, kus üha uued tehnilised vahendid võimaldavad vanu teadmisi ja väärtusi üha uutes meediumites ja kombinatsioonides ringi mängida. Koolikontekstis tähendab see niisiis suutlikkust näidata muutliku taga püsivat, isegi kui see on varustatud uute tähendustega.
Peeter Torop: Kultuuri mnemotehnika põhineb kordamisel ja läbi aegade on mäletamisväärsetest tekstidest ikka erinevaid kordus- ja uustrükke tehtud. Lisaks on neist kirjutatud õpikutekste, uurimusi, entsüklopeediaartikleid, neid on reklaamitud ja tutvustatud eri viisidel. Selline võrgustik hoiab väärttekste meie kollektiivses mälus. Fotod, filmid,
teatrietendused, veebilehed ja blogid on vaid sama protsessi kulgemine uutes tingimustes.
Ka üks uue meedia autoriteete Lev Manovich on oma raamatus «Uue meedia keel» väitnud, et uus meedia on tegelikult vana kultuurikogemuse kordamine uutes tehnoloogilistes tingimustes. Seega on tegemist kultuuri avardumisega ja seda nii massi- kui kõrgkultuuris.
Pisut varem oli Umberto Eco väitnud, et ka innovatsioon põhineb kultuuris kordamisel. Tema näidete hulgas on järgede tootmine filmidele, samade lugude filmimine uute lavastajate ja näitlejatega, aga ka lihtsalt viitamine – intertekstiline dialoog. Näiteks on Sulev Keeduse «Georgica» peen intertekstiline dialoog Vergiliuse «Georgicaga».
Aga praegu kinodes jooksev «Kolm musketäri» on ühelt poolt vana loo teab mitmes filmiversioon, teiselt poolt aga loob see 3D-formaadi ja vaatajatele jagatavate prillidega uue tinglikkuse, mis muudab selle lasteraamatuks, mida lapates mõned kokkuvolditud osad reljeefselt esile kerkivad.
Selliseid nähtusi uuriva transmeedialise narratoloogia ees seisabki kaks ülesannet: uurida lugude liikumist meediumite vahel ja kõrvutada verbaalset, visuaalset ja audiovisuaalset jutustamist kultuuris. Kuid seejuures on raskeks probleemiks tuvastada ühe või teise meediumi mõju jutustuse olemusele. Vana ja uus vajavad pidevat kõrvutamist ja koosmõistmist.
Urve Eslas: Haridussüsteemile seab selline lähenemine muidugi uusi ja senisest suuremaid nõudmisi.
Peeter Torop: Humanitaariat on alavääristatud tema kasutuse pärast ühiskonnale. Sest ta ei paku selgepiirilist ametit, kuigi kujundab kriitilist ja loovat mõtlemist, mis peaks iga ameti alus olema. Üks kirjandusteose väärtusi kooliõpetuses on õpilase kokkuviimine mittestandardsete olukordadega, kus tavareeglid alati ei tööta, sest mõista saab vaid üksiku olukorra erilisust mõistes ja empaatiat kasutades. Valmidus mõista tundmatuid asju on ka sallivuse alus ja seega on humanitaariat austavas ühiskonnas palju lihtsam dialooge tekitada ja seeläbi ka ühiskonnas sidusust luua ning identiteeti turgutada.
Uue meedia puhul tähendab see valmidust tunnistada, et õpilasi, kelle teadvus areneb sellises keskkonnas, saab kõige paremini õpetada seda keskkonda ära kasutades. Ja asi pole lihtsalt formaalses ärakasutamises ehk meediahariduses. Võrdlev meediaanalüüs õpetab tundma jutustamise ja sõnumi sõltuvust meediumist ja multimodaalsuse olemust.
Andke «Väike Illimar» õpilase kätte ja las ta lisab sellele fotosid, filmikatkendeid, värve, muusikalist tausta, las ta teeb selle loo endale huvitavaks – ja juba ta ongi lähedale jõudnud sellele, kuidas on kirjandusteos loodud, kuidas visualiseerub portree või loodusvaade, kuidas tekstil võib olla värvigamma ja oma rütm ja kuidas see kõik loob kunstilist tervikut.
Vanemate õpilaste puhul võib Dostojevski «Idioodi» olemuse mõistmiseks kasutada vana Kurosawa ja uut Sarneti interpretatsiooni. Jne. See ongi humanitaaria teine aspekt – asju mõista püüdes püütakse leida seda mõistmist väljendav kirjelduskeel. Ja see kirjelduskeele otsimine-leidmine jääb ikka verbaalseks emakeeleliseks tegevuseks ja uus meedia pole oht sellele tegevusele, vaid sund seda tegevust avardada, kirjeldada seda maailma, mis kirjeldajat tegelikult ümbritseb.
Marek Tamm: Humanitaarse mõtlemise sisuks on luua paljusust – see põhimõte võiks laieneda ka pedagoogikale. Õpetamise eesmärk, vähemalt humanitaarainetes, ei tohiks olla taandada maailma kirevus lihtsatele printsiipidele või reeglitele, mida hea omandada, vaid pigem kasvatada loovust ja mõistmissoovi. Sellele aitab otseselt kaasa võime orienteeruda eri meediumites, õpilase suutlikkus tõlkida teksti pildiks, pilti heliks, heli tekstiks.
Me oleme siin rääkinud kirjandusest, ent ajaloolasena näen samavõrd, kuidas ajalooõpetust kummitab tekstikesksus ja lihtsameelne pildikäsitlus (pilt kui teksti illustratsioon). Ajalugu tuleks panna koolitunnis liikuma, rääkima, miks mitte laulma ja lõhnama. Samas varustades õpilasi oskusega eristada erinevaid mineviku esitamise viise – teadusliku uurimusena, poliitilise propagandana, ajaloolise filmina jne.
Urve Eslas: Muutunud olukorraga toimetulemiseks näib olevat kaks peamist lahendust: hariduse rolli muutumine ja vajadus senisest enam tunnistada humanitaaria olulisust. Vaadates praegu neis kahes vallas toimuvat, ma väga optimistlik ei oleks. Esmaspäeval kirjutas Postimehes õpetaja Liis Reier, et ainus viis õpetajatel praeguste rahaliste vahenditega toime tulla on muuta kogu õpetamisprotsess täiesti mehaaniliseks – aastaid samal materjalil põhinev loeng ja test omandatu kontrollimiseks.
Humanitaarias ei ole olukord palju parem. Kui USAs hakati ülikoolidel eelarvet vähendama, ohverdati esimesena humanitaaralad, sama on juhtunud mõnel pool Euroopas. Jätkuvast väiksemast rahastamisest rääkimata. Milline on must stsenaarium, kui olukord neis kahes vallas ei parane? Mida peaks lähemal ajal tegema, et see stsenaarium ei realiseeruks?
Peeter Torop: Kui aga vaadata Euroopa Liidu viimast raamprogrammi, siis seal on rõhutatud humanitaar- ja sotsiaalteaduste olulisust dialoogi loomises ühelt poolt nn kõvade ja pehmete teaduste vahel, teiselt poolt teaduse ja ühiskonna vahel. Ühiskonnas toimuvatest protsessidest võõrandumine, poliitikute ja rahva vastasseisud on ohtlikud nii lühikeses kui pikas perspektiivis.
Humanitaaria kultiveerib sisuliselt autokommunikatsiooni, kujundab selle taset. See tähendab, et kultuuri suhtlemine iseendaga ei ole mingi metafoor. Näiteks see viis, kuidas parlamendi või valitsuse liikmed räägivad õpetajate palkadest ja koolisüsteemist, peegeldab hästi meie ühiskonna vähest võimekust olulisi probleeme ära tunda ja analüüsida.
Sest palkade taga on terve inimkapital, endast lugu pidavad ja kompetentsed inimesed, kes kultuuri õpetades peaksid ka ise olema võimelised kultuuri tarbima ning end väärikalt tundma. Ka ülikoolis on juba allüksusi, kus teaduse tegemisest on saanud simulatsioon, kus on ära unustatud oma tegelik olemise õigustus.
Humanitaarne nõrkus loob primitiivsust ja primitiivsus lööb segi algupärase ja imitatsiooni, kõrge ja madala taseme ja lõpuks taandubki kõik elitaarsete gruppide või ametnike suvale. See on must stsenaarium, mis muutub tõeluseks seda kiiremini, mida rohkem tuleb kooli, ülikooli, parlamenti ja valitsusse inimesi, kes ei suuda asju analüüsida nende olemusest lähtudes ja kes ei suuda näha väikeste asjade seost suurte asjadega. Must stsenaarium on loovuse ja aadete kadumine.
Optimistlikumalt asjadele vaadates tuleb meenutada kultuuri eneseregulatsioonivõimet. Alati on hädaldatud utilitarismi ja massikultuuri pealetungi pärast, kuid ikka on tekkinud inimesi ja terveid põlvkondi, kes tasakaalu taastavad, kes toovad kultuuri loovust, aatelisust, lihtsalt ausust ja korralikkust. Kui sellega juurdub ka häbitunne rumaluse pärast, siis hakkab mõistlike inimeste arv tasapisi kasvama.
Marek Tamm: Lisaksin veel Martha Nussbaumi hiljutise raamatu «Not for Profit: Why Democracy Needs the Humanities» (2010) jälgedes, et humanitaarteadusi ja -haridust on vaja demokraatia toimimiseks: demokraatlik režiim eeldab kriitiliselt mõtlevaid, laia silmaringi ja elava kujutlusvõimega kodanikke, kes suudavad valida erinevate normide ja väärtuste vahel ning hinnata kultuurilisi erinevusi.
Kui aga vaadata Eesti haridussüsteemi, siis olukorras, kus õpetajad tegelevad esmajoones ellujäämise, mitte õppemeetodite rikastamisega uutes tehnoloogilistes tingimustes, pole liigseks optimismiks tõepoolest põhjust.
Aga mida teha? Kui mängida lihtsameelset, siis tegelikult ei peakski muud tegema kui asjatundlikult ja adekvaatselt viima ellu praeguse koalitsiooni valimislubadused: koolihariduse väärtustamine ja toetamine, tasuta kõrgharidus kõigile andekatele jms. Paraku näitab tegelikkus midagi muud, kõrghariduse reformi loosungi all toimub ülikoolide riiklik ohjamine, hariduse asemel investeeritakse sõjatehnikasse.
Eesti koolid vajavad selgelt «Tiigrihüpet 2.0» ehk elektroonilisi õppevahendeid, virtuaalõppe keskkondi, interaktiivseid õpiplatvorme jms, mis võimaldaksid edastada parimaid teadmisi ja oskusi kõikidele õpilastele, sõltumata nende geograafilisest paiknemisest. Õigupoolest on terve hulk olulisi soovitusi hariduse uuendamiseks digikultuuri ajajärgul kirjas sotsiaalteadlaste koostatud Eesti haridusstrateegias 2012–2020. Senised signaalid aga näitavad, et seda dokumenti valitsus kuigi tõsiselt võtta ei kavatse.
Indrek Ibrus: Tõepoolest, kui vaatame mitme suurema lääneriigi poole, siis on näha, et avalikke vahendeid tõmmatakse maha just humanitaarhariduse ridadelt. Ka Eestis tõstavad võimud esile ennekõike reaalteaduste potentsiaali. Samas, kui vaatame, milliste oskustega inimesi tööstus reaalselt vajab, siis siin läheb pilt kirjumaks.
Kui räägime sellest, et meil on käes postindustriaalne teenusemajandus, siis teenuseid toodetakse suures osas ju lõpptarbijaile. Ja et seda hästi teha, tuleb noid lõpptarbijaid, nende kultuuri ja tegelikke vajadusi tunda.
Nii näeme, et maailma suured tehnoloogia- ja meediafirmad palkavad näiteks üha enam antropolooge jm kultuuriuurijaid. Pärast Apple’i edu ei saa enam keegi mööda vajadusest oma tooteid hästi disainida, arvutimängutööstuse edu toob tähelepanu taas dramaturgiale ja annab leiba selle kunsti valdajaile.
Keegi peab ju noile iPadidele ja kõigile muudele uutele tehnoloogiaimedele sisu sisse tootma, muidu oleks need ju vaid kasutud laastud metalli ja klaasi. Ehk kunstid ning humanitaar- ja sotsiaalteadused kindlustavad oma kohta mitte ainult «kriitiliste institutsioonidena», mis kindlasti kah ääretult oluline, vaid ka majandusvallas, otseselt ühiskonna ainelise arengu vedajatena.
Küllap jõuab see äratundmine peatselt ka poliitikategijate inertsesse retoorikasse. Et selline lootus täiesti õhust võetud pole, näitab ehk see, et riik on hiljuti rahastanud mitmesuguseid digitaalmeediat ja kunste kombineerivaid uusi õppekavu nii BFMis kui ka mujal.
Sarnaseks peaks sihiseadmine muutuma küllap ka õpetajakoolituses. Ja asi ei ole siin mitte üksikutes uutes tehnoloogiavidinates, kindlasti ka mitte vajaduses siduda kunste tingimata ettevõtlusega, vaid pigem teatud avatuses. Valmisolekus dialoogilisuseks – distsipliinide ja muude «teadmus-silode» suhestamiseks ja sellest sündivateks uuteks ideedeks.
Kui me kool muutuks selliseks dialoogiliseks keskkonnaks, kus interdistsiplinaarsus on standard, kus igasugused tõlkepraktikad – meediumide vahel, distsipliinide vahel jne – on igati soositud, siis küllap poleks meil 20 aasta pärast ka enam seda probleemi, et humanitaaria väärtus jääb vähemalt poliitretoorikas mõistmata aktiks.
Kuid olgu ka rõhutatud, et ega hariduse omandamine lõppe formaliseeritud haridussüsteemiga. Tegelikult on see ju nõnda üha vähem. Ehk jätkuvalt tähtis on ka omakeelse meediakeskkonna sisemise rikkuse tagamine. Küsimus, milliseks jääb ERRi rahastamine ja kas koos võimaliku lisarahaga tuleb ERRile ka uus, selgem ülesandepüstitus digi- ja võrguplatvormide osas, on me tänaste teemade kontekstis samuti ääretult oluline.
Sest kui me omad juhtivad kultuuriinstitutsioonid pole uutel platvormidel atraktiivsed, siis jõuame oma ««Star Wars» vs «Väike Illimar»»-metafooriga algusesse tagasi. Kuid sel puhul ei räägi me enam eri meediakanalite opositsioonist, vaid ikkagi eestikeelse kultuuri elujõust üleilmastuva meediakeskkonna kontekstis.