Indrek Leppik: Eestis on sügav demokraatiakriis

Illustratsioon: Illustratsioon: Eero Barndõk

Vandeadvokaat Indrek Leppik küsib, kas riiki, kes lubab endale küüniliselt kohtuotsused täitmata jätta, millega ei kaasne isegi mingit intensiivset dialoogi, saab nimetada demokraatlikuks riigiks.
 

Kas demokraatlik riik või Andrus Ansipi režiim? Esmapilgul tundub olevat korralikult üle võlli keeratud küsimus. Mis režiim? Me oleme edukas vaba turumajanduse ja Euroopa parimate hulka kuuluva rahandusega riik, keda tuuakse eeskujuks kogu maailmas. Peaksime olema uhked ja peaministril peaks olema õigus peegelseina ette sattudes pikalt peatuda.

Tegelikult on asi naljast kaugel. Eesti on Euroopa Liidu liikmesriik, kes lubab endale küünilist kohtuotsuste täitmata jätmist, ja sellega ei kaasne isegi mingit intensiivset dialoogi. Küsin juristina otse: kas me saame Eestit üldse nimetada võimude lahususest lähtuvaks demokraatlikuks riigiks?

Juba 2. novembril 1994 tegi riigikohus Rait Maruste eesistumisel otsuse ja selgitas, et riigikogu liige ei tohi osaleda riigi osalusega äriühingute nõukogudes, kuna tegemist on täidesaatva riigivõimu teostamisega ja sellega rikutakse võimude lahususe põhimõtet. Ei pea palju vaeva nägema, et leida praegu  riigikogu liikmeid riigi osalusega äriühingute nõukogudest. Toon esimese juhusliku näite. Riigikogu liige Taavi Rõivas on Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsi nõukogu esimees. Kuidas on võimalik, et poliitikasse siirdunud endise riigikohtu esimehe koduerakond ignoreerib sellist põhimõtet? Kas see saab olla juhuslik kohtuvõimu ignoreerimine?

2006. aastal pidi riigikohtu esimees Märt Rask riigikogu ees peetud kõnes meenutama, et riigikogu ei ole suutnud enam kui kolme aasta jooksul lahendada Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute varaga seonduvaid õiguslikke küsimusi. 2002. aastal tunnistas riigikohus omandireformi aluste seaduse vastava regulatsiooni põhiseadusevastaseks.

Kohtu esimees pidi viitama piinlikule tõigale ja märkis 2006. aastal riigikogus kõnet pidades: «Kestev otsustusvõimetus, mille tulemusena ei suuda parlament lõpetada põhiseadusevastast olukorda, ei ole õigusriigi jaoks väiksema tähendusega kui peaministrile umbusalduse avaldamine, mille puhul põhiseadus annab Vabariigi Presidendile võimaluse valitsuse ettepanekul välja kuulutada riigikogu erakorralised valimised.»

Olukord ei ole paranenud. 16. märtsil 2010 tegi riigikohtu üldkogu otsuse, millest tuleneb riigile kohustus seadusega eristada kohaliku omavalitsuse kohustused, mis on omavalitsuslikud ja mis omakorda riiklikud. Samuti peab riigikogu eraldama kohaliku elu küsimuste otsustamiseks ja korraldamiseks ette nähtud raha riiklike kohustuste täitmiseks mõeldud rahast. Tänaseni ei ole seda otsust täidetud. Ka valitsuse poolt riigikogu menetlusse antud riigieelarve seaduse eelnõuga ei täideta kohtu korraldust.

Seda vaatamata asjaolule, et riigikogu sügissessiooni avaistungil pidas isegi president Toomas Hendrik Ilves vajalikuks sellele järjekordsele piinlikule olukorrale tähelepanu juhtida. Üle aasta on kohtuotsuse jõustumisest möödas ja jälle ei ole valitsus ega riigikogu mõistliku aja jooksul suutnud kohtuotsust täita. Kas see riigikohtu otsuse ignoreerimine on juhuslik?

Riigikohus on 12. aprillil 2011 üldkogu otsuses analüüsinud Eestis kehtivaid ülikõrgeid riigilõivumäärasid ja leidnud, et mõistlikku ja kaalukat põhjendust ka Euroopa mastaabis erakordselt kõrgete riigilõivude kehtestamiseks toonud ei ole. Otsus sisaldab konstruktiivset viidet, et tulevaste vaidluste vältimiseks ja kohtumenetluskulude normaliseerimiseks peaks kiiremas korras üldiselt ja süstemaatiliselt alandama riigilõivu määrasid.

Äsja viidi riigikogus läbi kiirmenetlus Euroopa finantsstabiilsuse huvides, samas jätkub selge põhiseaduse riive, millele riigikohus on tähelepanu juhtinud ja soovitanud ruttu lahenduse leida. Eelmisel nädalal sai teatavaks riigikogu põhiseaduskomisjoni seisukoht. Soovitakse küll alandada lõivusid, kuid vastav seadus jõustada riigi rahandushuvidest lähtudes alles järgmise aasta juulis. Otstarbekusest lähtudes eiratakse kohtuotsuse juhist ja rikutakse põhiseadust, kuigi riigilõive on võimalik alandada otsekohe pärast seaduse avaldamist. Las olla veel pool aastat inimeste kohtusse pöördumine ebaproportsionaalselt piiratud, peamine, et raha laekuks. Kas riigikohtu otsuse eiramine ja põhiseaduse rikkumine on juhuslik?

See jada jätkub ja on jõudnud täiesti lubamatusse faasi. Vaatamata kohtuotsusele tahetakse kätt toppida VEB Fondi sertifikaadiomanike taskusse. Tallinna ringkonnakohus leidis 2. veebruaril 2011 jõustunud otsuses, et riik peab looma õigusliku aluse, millega tagatakse sertifikaadiomanikele praeguse sisutu lahenduse asemel reaalne kompensatsioonimehhanism. Riigile anti selle otsuse täitmiseks üheksakuuline tähtaeg, võimaldamaks valida sobivat meedet ja seda seaduse tasandil riigikogus menetleda. Eelmisel nädalal otsustas valitsus saata riigikogule otsuse eelnõu, millega nähakse ette sertifikaatidega tagatud nõuete rahuldamine. Nõuded rahuldatakse valitsuse plaani kohaselt VEB Fondi vara müügist laekuva raha abil.

Seega üritab riik kohtuotsuse täitmisest mööda hiilida. Olgugi et kohtuotsuse põhjal VEB Fondil vara puudub ja riik on kohustatud leidma uue lahenduse, asutakse hoopis olematut vara müüma. Seda teed minnakse vaatamata kohtuotsuses sisalduvale selgitusele: «Sekkudes avalik-õiguslike meetmetega eraõiguslikesse suhetesse, võtab riik endale vastutuse eelnimetatud meetmete proportsionaalsuse ja efektiivsuse eest. Riik ei vabane vastutusest üksnes seetõttu, et ta on loonud Riikliku VEB Fondi, mille puhul on teada, et selle fondi vastu nõuete esitamine on tulemusetu.»

Kes vastutab edasiste vaidluste ja  sertifikaadiomanikele tekitatud kahju eest, mis kindlasti järgmise kohturingiga riigilt välja mõistetakse? Esmapilgul populaarne otsus on mõistusevastaselt küüniline, eriti kui arvestada seda vaimset potentsiaali, mis valitsusel ja peaministri erakonnal juura alal on. Kas see kohtuotsus jäetakse täitmata tahtlikult? Vastan: jah! Valitsus teeb näo, nagu kohtuotsust polekski.

Mis toimub? Pärast taasiseseisvumise oleme Skandinaavia maade eetilisusele ning äri- ja poliitilisele kultuurile alt üles vaadanud ja neid eeskujuks võtnud. Valitsusliikme eetilise tasandi skaalal võib näiteks tuua Rootsis lahvatanud ja suurt kajastust saanud Mona Sahlini skandaali. Tuntud Rootsi naispoliitik oli riigi krediitkaardiga endale sukkpüksid ostnud. Kuna demokraatlikus ja kõrge poliitilise kultuuriga riigis heidetakse ette juba üksnes riigi mainet kahjustada võiva olukorra loomist, astus poliitik tagasi.

Kumb on suurem rikkumine? Kas eeltoodud näide või süsteemne demokraatia õõnestamine? Miks ei ole sel teemal laiapõhjalist diskussiooni? Missugused sõnumid valitsuse sellisest käitumisest jõuavad inimesteni? Kas selle taustal peaksime imestama, kui ettevõtjad kandivad varasid ja püüavad seaduse või kohtuotsuse ettekirjutustest kõrvale hiilida? Kuidas peaksid juuraõppejõud riigiõiguse loengus tudengitele põhiseaduslikest väärtustest rääkima?

Kui demokraatlik riik seisab kolmel tugeval sambal, kas siis ühe samba lõhkumine valitsuse enda käte ja kirkadega kahjustab riigi mainet? Me oleme uhked, et oleme iseseisvad ja meie põhiseadus lähtub demokraatia põhimõttest. Demokraatia omakorda toimib võimude lahususe läbi. Austuseta kohtuvõimu vastu demokraatiat ei ole. Milline roll jääb Eestis kohtuvõimule, kui valitsus otsustab jätta kohtuotsused lihtsalt täitmata?

Mitte üksnes Lõuna-Euroopa ei ole finantskriisis. Eestis on sügav ja tõsine demokraatlik kriis. Pindu teise silmas märgatakse, palki enda silmas mitte.

Autor esindas VEB Fondi kohtuvaidluses sertifikaadiomanikke.