President Narvas – tore ju

Kersti Kaljulaid Foto: Andrus Peegel

Väga tore mõte, eks! Vabariigi president kolib veidi enam kui nädalaks Narva, patseerib rannapromenaadil. Küsib vastusattujate käest, kuidas läheb. Ja julgemad onud pärivad vastu, kuidas presidendil tervis, ning teevad komplimente.

Inimestele on see elamus, kaamerad surisevad, uudistes näidatakse ja räägitakse. Sündmus! Ja sündmused… Tähelepanu, heas, sümpaatses võtmes tähelepanu Narvale ning pai tegemine narvakatele on saavutatud ning presidendi käikudest midagi väga palju enamat oodata polegi vast põhjust. Ilma irooniata, pildiliste sündmuste reast ning presidendi külaskäiguga inimestele erilise, loodetavasti mingil moel edasi innustava tunde loomisest ongi küll ja küll?

Alles natuke aega tagasi rääkisime peaaegu ainult Narva imelikust volikogust ja korruptsioonisüüdistustest selle liikmete vastu. Needki asjad pole mitte kusagile kadunud, aga vähemalt sai nüüd meediatähelepanus särada seegi, mis on Narvas väga toredat ja head. Tõstetakse esile sedagi, et Narvas on palju nutikaid ja teotahteliselt, julgelt edasi punnivaid inimesi.

Kiidan presidenti ja tema meeskonda selle eest, et neil õnnestus teha täiesti tavapärasest toormaterjalist midagi rohkemat, kui varem on tehtud. Tegelikult ei erine ju see Narvas elamine, töötamine ja eeskuju andev tervisesportimine maakonnavisiitidest, mida on teinud kõik presidendid. See käik on lihtsalt natuke pikem – tavalise kahe kuni nelja päeva asemel üheksa.

Väga lihtsate vahenditega, sisuliselt ühe mõõtme muutmisega – veidi rohkem aega – on saavutatud täiesti erakordne tähelepanu ja kajastus. Te ju ei mäleta, kuhu tegi president eelmise maakonnavisiidi, aga see Narva minek jääb meelde. Selles mõttes – meistritükk! Nagu oleks põlevkivist kulda tehtud. Olgu, ei maksa kiitusega üle pingutada. Lähevad veel liiga õhku täis…

Nii imelik kui see ka ei tunduks, on n-ö rahvale lehvitamise tööd riigis vist ikkagi väga vaja, ühtsustunde (ja kes teab, mis tunnete veel) loomiseks üha uuesti ja uuesti. Kui mõõdukalt autistlikult arutlema asuda, nagu palju kordi varem ongi tehtud, tundub presidendi institutsioon olevat me süsteemis mõttetuvõitu. Inimestele paistab aga üldiselt meeldivat tseremoniaalsus ühes uhkete ametinimedega.

Mõelge sellele, et endiselt on mitmetel rahvastel kombeks pidada hällist hauani kuldpuuris tervete perekondade viisi inimesi (laenan kujundit), kelle peamine funktsioon (tahavad või mitte) ongi rõdult rahvale lehvitada, nanovestlused teeservas seisvate ja kohtumise õnnest õhku ahmivate lihtsate inimestega («kuidas läheb?», «tänan küsimast, hästi!», «jolly good, jolly good!») lindilõikamised ja lihtsalt mõnel olulisel sündmusel kohal olemine…

Meil Eesti vabariigis on sellises ametis olemine rangelt vabatahtlik. Ja tore ju, kui see tegijal tulemuslikult õnnestub, hoolimata sellest, et pole maast madalast harjutanud ja võib-olla ei oska isegi seda «lehvitamist» päriselt tööks pidada. Võib-olla aga peakski just sellisele lihtsatele inimestele rõõmu toomisele rohkem rõhku panema.

PS. Tasuks keskenduda rohkem rõõmule kui näiteks me veerand sajandit kestnud imelikule kombele, et pidupäevakõnedes tuleb miskipärast esiteks kõik paha- ja muidu tegijad läbi hurjutada, ning teiseks, mingu või nui neljaks ja meri muruks, mingi enneolematu algatuse või vähemalt sõnaga välja tulla.