Wagha piiripunktis kohtuvad kahe rivaalitseva tuumajõu – India ja Pakistani – alamad, et osaleda igapäevarituaalis, mis kinnistab kuuluvust omade hulka. Olles korraks sattunud kahe riigi vahelisel ei-kellegi-maal näoga India poole, näen taamal massiivset väravat, mille kohal kõrguv kiri teatab, et India on suur. Tõsi see on. Olles pooleldi kontinentaalsetes mõõtmetes ning seega paljuski maailm iseeneses, ei ole põhjust eeldada teist arvamust ütlemas, et India on väike.
Eestis see paraku nii ei ole. Me teame, et elame väikeriigis. Aga meile meeldib seda suureks mõelda. Unistada piiri nihutamisest vastu Hiina müüri. Kujutada ette ootamatuid kohtumisi võõrsile asunud rahvuskaaslastega maailma kõige kaugemates nurkades, aga Eesti ruumis. Ning näha vaimusilmas e-residente Eesti virtuaalset võimekust kasvatamas. Eesti elab üle oma võimete ja piiride ka siis, kui õpetame koolilapsi endiselt Tartu rahu järgsetes piirides orienteeruma. Või eeldame tõsimeeli, et „Suur-Eesti“ ulatub idas ühes Peipsi tagusega Peterburi eeslinnadeni, kagus Pihkvani ja lõunas Daugava jõeni, nagu seda üks 2000. aasta Eesti Ekspressi nädalakiri kujutas.