Eiki Berg: Eesti suureks mõtlemine ja seda pisendavad poliitilised otsused

Eesti lipp lehvib. Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Wagha piiripunktis kohtuvad kahe rivaalitseva tuumajõu – India ja Pakistani – alamad, et osaleda igapäevarituaalis, mis kinnistab kuuluvust omade hulka. Olles korraks sattunud kahe riigi vahelisel ei-kellegi-maal näoga India poole, näen taamal massiivset väravat, mille kohal kõrguv kiri teatab, et India on suur. Tõsi see on. Olles pooleldi kontinentaalsetes mõõtmetes ning seega paljuski maailm iseeneses, ei ole põhjust eeldada teist arvamust ütlemas, et India on väike.

Eestis see paraku nii ei ole. Me teame, et elame väikeriigis. Aga meile meeldib seda suureks mõelda. Unistada piiri nihutamisest vastu Hiina müüri. Kujutada ette ootamatuid kohtumisi võõrsile asunud rahvuskaaslastega maailma kõige kaugemates nurkades, aga Eesti ruumis. Ning näha vaimusilmas e-residente Eesti virtuaalset võimekust kasvatamas. Eesti elab üle oma võimete ja piiride ka siis, kui õpetame koolilapsi endiselt Tartu rahu järgsetes piirides orienteeruma. Või eeldame tõsimeeli, et „Suur-Eesti“ ulatub idas ühes Peipsi tagusega Peterburi eeslinnadeni, kagus Pihkvani ja lõunas Daugava jõeni, nagu seda üks 2000. aasta Eesti Ekspressi nädalakiri kujutas.

Iga suur koosneb mõtteliselt väiksematest osadest. Kui Ilmar Arens 1943. aastal Ida-Peipsimaale oma uurimistööga jõudis, ootasid teda ees 19. sajandi keskpaigas rajatud eestlaste asundused. Mõni vanemgi, näiteks 16.–18. sajandil eestlastega asustatud Lämmijärvele ulatuv Rämeda poolsaar oli selleks ajaks ristitud Väike-Eestiks. Nii võibki Väike-Eesti tähistada kõike eestlusega seonduvat, aga Eestist väljapoole jäävat. Või siis seespool olevat, aga eksklusiivset, kitsarinnalist ja enesesse sulguvat.