Idee anda haldusreformi teema justiitsminister Kristen Michali kätte ei pruugi üldse halb mõte olla. Esiteks on justiitsministril alati rohkem ressursse sellega tegelemiseks kui portfellita regionaalministril: lausa terve ministeerium mõne nõuniku vastu. Nii et kui on plaanis haldusreformiga tõsisemalt tegeleda, siis administratiivne võimekus on kindlasti oluline eeldus: olgu eesmärk kui tahes õilis, seda ei suuda täita ka oma ala geenius, kui tal selleks raha ega inimesi pole.
Teiseks, nagu see väikestes riikides ikka paraku olema kipub – isiku teema. Kahtlemata on Reformierakond pannud justiitsministriks mõjusama poliitiku kui IRL regionaalministriks. Ent ühtlasi tekib ka küsimus: kui haldusreformiga hakkab tegelema justiitsminister, siis milline saab olema selles regionaalministri roll? Saab tal seal üldse rolli? Eks ole märk seegi, et ministrikohtade jagamisel regionaalministri ametile tormijooksu ei toimu.
Eelmise nädala esmaspäeval ehmatas Andrus Ansip oma kategooriliste väljaütlemistega haldusreformi teemal avalikkust siinsamas Postimehe veergudel. Toonane sõnastus oli ühene: mingit haldusreformi ei ole ega tule. Nädala jooksul on Ansip oma väljaütlemist pehmendama asunud. Siiski võib skeptik varjatud motiivide otsimisel irooniliselt märkida, et Reformierakond tahab haldusreformi justiitsministri kätte anda veendumaks, et seda kindlasti ei tehta.
Samas – mis mõte sellel oleks? Kui peaminister oleks kaljukindel, et meie omavalitsuskorraldus on praegu suurepärane ja läheb isevooluteed aina paremaks, siis poleks säärasel käigul mingit mõtet, sest vastu peaministri tahtmist ei saa keegi koalitsioonis midagi reformima asuda. Nii võivad vandenõuteoreetikud selle mõtte üle parda heita ja omavalitsused end valmis panna, sest «midagi kindlasti tuleb teha», nagu räägitavat Reformierakonna fraktsiooni koosolekutel.
Loodetavasti on see «midagi», kui see ükskord tuleb, ka tõesti midagi. Nimetatagu seda siis haldusreformiks või millekski muuks, aga midagi sellist, mis annab põhjuse rahuloluks nii peaministrile, kes üle kõige kardab ohtu seada kohalikku identiteeti, kui ka väikevaldade inimestele, kes on oma identiteediga rahul, aga tahaksid omavalitsustelt ka tänapäevasel tasemel teenuseid, nagu koolibuss, sotsiaaltöötaja, detailplaneering või teehooldus.
Ent see on siiski alles erakondlikes tagatubades ringlev idee. Enne haldusreformi tuleb koalitsioonil riigikokku saata avaliku teenistuse seadus – see on veel teenekam menetlusveteran kui haldusreform.