Hans Hendrik Alla: mitte plagiaat, lihtsalt tavaline

Kommunismiohvrite memoriaal Maarjamäel. Foto: Sander Ilvest

Kui neljapäeval hakati avalikult kõnelema silmanähtavast sarnasusest Maarjamäe kommunismiohvrite memoriaali ja New Jerseys seitse aastat tagasi ehitatud 11. septembri rünnaku memoriaali vahel, ei arvanud ma erinevalt mõnedest kommenteerijatest, et tegemist on plagiaadiga. See ei ole ka kokkusattumus, ebateadlik jäljendus või mõnel muul viisil kopeerimine.

Selline kujundus, olgu tegemist New Jersey monumendi või Tallinna omaga, ei hakka lihtsalt silma erilise originaalsusega ja on üpris levinud. Või kui soovite natuke teistsugust väljendusviisi, siis ütleksin, et tegemist on konkreetset kujundusjoont ja suundumust järgiva plaaniga. Üle ilma on teisigi samalaadsete sündmuste mälestamisele pühendatud monumente, mis on sarnased nii funktsioonilt kui ka kujunduselt.

Selliste monumentide eesmärk ei ole pakkuda inimesele arhitektuurilis-kunstilist elamust, vaid hoida meeles mõnd pahatihti koletut ajaloolist sündmust ning anda kogukonnale koht, kus sellest tunnistust saada ja seda mäletada. Milline on mälestusmärgi kunstiline väärtus või kui originaalne see on, ei mängi selles asjas rolli. Küll on monumendi, iseenesest kummalisse ja keerulisse arhitektuurižanri kuuluva rajatise juures tähtis, et see looks teatavat mõtlust soosiva atmosfääri.

Mul polnud enne neljapäeva õrna aimugi New Jersey monumendist ega selle sarnasusest meie omaga. Aga kohe, kui Maarjamäe monumendi projekt avalikuks tuli, meenutasin kahte samalaadset teost Berliinist.

Sedasama tunnet tekitab ka uus monument Maarjamäel. Tegemist on õnnestunud projektiga. Kunstiline algupära on Maarjamäe puhul teisejärguline, kui see üldse peaks selles arutluses figureerima

Nii Berliini juudi muuseumi monumentaalne osa kui ka sealne holokausti memoriaal sarnanevad nii õhkkonnalt, materjalilt kui ka kujunduselt Maarjamäe omaga. Kuigi holokausti memoriaal on süvendatud ruudustik-sammaskäik ning juudi muuseumi monumentaalne külg asub siseruumides, on nad vahetu ruumikogemuse poolest väga sarnased Maarjamäe uue monumendiga.

Ainuke viis neid Berliini monumente lähedalt vaadata on minna läbi rõhuvate seintega ruumi, mille kõrgus on suurem kui laius. Külastaja ruumiperspektiiv on moonutatud ning ta tunneb ühtaegu klaustrofoobiat ja omaenda keha pisenemist. Niimoodi muudetakse taotluslikult inimese meeleseisundit, et ta oleks altim mõistma oma ligimese kannatusi ning nende ajaloolist tähendust.

Sedasama tunnet tekitab ka uus monument Maarjamäel. Tegemist on õnnestunud projektiga. Kunstiline algupära on Maarjamäe puhul teisejärguline, kui see üldse peaks selles arutluses figureerima. Disaini tavapärasus on praegusel juhul üks monumendi tugevusi, kujundajad on läinud kindla peale välja ning loonud rajatise, mis inimest jõuliselt vajaliku vaimuseisu poole suunab.

Võrreldes monumendi taotletud ajaloolis-emotsionaalset eesmärki ja võimalikke kunstilisi püüdeid, on mul hea meel, et valiti kindel ja töötav disainilahendus. Mis siis, et arhitektuurihuviline minus ihkaks midagi huvitavamat ja erutavamat.