/nginx/o/2018/08/31/11342816t1h0a6a.jpg)
Ehkki me mõnikord peame mälu otsekui videokaameraks, mis jäädvustab meie elu täpselt ja igasuguste mõjutusteta, on see arvamus tegelikult müüt, kirjutavad Macquarie ülikooli hariduspsühholoogia vanemlektor Penny Van Bergen, Wollongongi ülikooli kliinilise psühholoogia lektor Amy Bird ja Macquarie ülikooli varase lapsepõlve lektor Rebecca Andrews.
Me kogeme lapsepõlves tuhandeid sündmusi, millest ometi suudame täiskasvanuna meenutada ainult mõningaid. Mõned neist võivad olla meie «esimesed»: esimene jäätis, esimene koolipäev, või mõned muud olulisemad tähtpäevad (venna või õe sünd, kolimine uude elukohta). Mõned võivad olla ka ääretult tavalised.
Mida kõnelevad meie esimesed mälestused lapsepõlvest meist kui inimestest? Kas need peegeldavad varakult omandatud mäletamisoskust, huvialasid või täiesti personaalseid kogemusi?
Vastus neile küsimustele on «jah», aga sellega asi ei piirdu. Ehkki me mõnikord peame mälu otsekui videokaameraks, mis jäädvustab meie elu täpselt ja igasuguste mõjutusteta, on see arvamus tegelikult müüt.
Tegelikult mõjutavad meie lapsepõlve mälestusi väga tugevalt perekond ja kultuur.
Et inimene ei mäleta enda imikupõlve, on õige tavaline.
Kui täiskasvanud lapsepõlvele tagasi mõtlevad, ei suuda nad üldjuhul meenutada midagi enne 3.-4. eluaastat. Seda nimetatakse lapseea amneesiaks.
Üksikud inimesed on küll kõnelnud väga varase lapsepõlve mälestustest, näiteks lapsevankris olemisest või võrevoodis tudimisest, aga need on ülimalt tõenäoliselt väljamõeldud.
Kui täiskasvanud lapsepõlvele tagasi mõtlevad, ei suuda nad üldjuhul meenutada midagi enne 3.-4. eluaastat. Seda nimetatakse lapseea amneesiaks.
Üks tähtsamaid mälu tekkeks vajalikke elemente on keel. Uuringud on näidanud, et keelt ei ole vaja ainult kogemuste jagamiseks, vaid ka nende kodeerimiseks.
Näiteks väikelapsed, kel oli palutud kasutada imetabast «vähendamise võlumasinat», suutsid seda aasta hiljem meenutada ainult siis, kui neil oli juba sündmuse ajal olemas vastav sõnavara.
Me teame ka seda, et kakskeelsed täiskasvanud, kes on väiksena ühest riigist teise liikunud, mäletavad esimesi mälestusi selles keeles, mida nad kõnelesid mälestuse tekkimise ajal.
Keele kõrval peab lapsel olema samuti arenenud selgepiiriline arusaam endast, «minapilt». See lubab neil siduda sündmused enda ajas järjepidevalt kulgeva looga. Arusaam, et «see juhtus», areneb edasi sügavamaks arusaamaks, et «see juhtus minuga».
Kuigi keele ja eneseteadvuse areng lubab meie varasematel mälestustel kujuneda, mõjutab nende sisu meie perekond.
Vanemad tuletavad lastele päeva jooksul korduvalt igasuguseid asju meelde, olgu tegemist möödaniku tähtpäevade või õdede-vendadega möllamise või ka pahategude meeldetuletuse ja vastavate õppetundide läbiarutamisega. Siinkohal on huvitav tõdeda, et see, kuidas vanemad seda teevad, erineb isikuti väga tuntavalt.
Mõned vanemad tarvitavad äärmiselt kujundirohket meeldetuletamise stiili, esitades küsimusi ning pakkudes ette sündmuse detaile ja struktuuri, mis ühtaegu suunab, aga ka innustab last oma panust andma. Mõned vanemad on tuntavalt kuivema keelepruugiga.
Samuti keskenduvad mõned vanemad eriti tugevalt emotsionaalsele sisule («Küll ta oli alles kurb! Miks ta nutma hakkas?»), teised aga rohkem tõsiasjadele.
Neil erinevustel on oluline mõju: lapsed võtavad lõpuks üle vanemate isikupärase stiili kõigepealt ühiste meeldetuletamiste käigus, hiljem juba ka omaenda mälestustes.
Toome siin näite kujundirohke keelekasutusega ema ja koolieelikust lapse vestluse kohta.
Ema: Te panite issiga jõulupuu kahekesi üles ja siis riputasid sina sinna kaunistused! Mis kaunistused sa sinna panid?
Laps: Eee… jõulukuulid!
Ema: Õige! Issi tõi jõulukuule ja tähti, et need saaks puu otsa panna. Mis värvi need olid?
Laps: Punane ja kuldne.
Ema: Punane ja kuldne. Kaunid punased kuulid ja kuldsed tähed.
Laps: Ja siis olid seal paberist litrid veel.
Kontrastina võib esitada kidakeelsema ema ja koolieelikust lapse vestluse.
Ema: Ma tahan su käest küsida koolieelikute jõulukontserdi kohta. Oli see tore?
Laps: Jaah.
Ema: Mis seal tehti?
Laps: Issi tuli.
Ema: Jah, aga mis seal tehti?
Laps: Ma ei tea.
Oma osa etendavad muud sugulussidemed ja kogemused. Itaalias on leitud, et lastel, kes kasvavad mitut põlvkonda hõlmavates suurperedes, on enamasti mälestused lapsepõlvest varasemad ja neid on rohkem kui lastel, kes on üles kasvanud traditsioonilises tuumperes. Põhjus peitub usutavasti avaramates võimalustes pidada rikkaliku sisuga kujundirohkeid meeldetuletusvestlusi.
Samal ajal vanematel ja lastel, kes taluvad depressiooni käes, kipub esile kerkima «üldistunud mälu» ehk raskused meenutada konkreetseid detaile. Vanemate ja laste kesisema kvaliteediga meeldetuletusvestlused on seotud kolme- kuni kuueaastaste laste üldistunud mäluga.
Nii nagu meie varasemad mälestused kajastavad meeldetuletusvestlusi vanematega ja perekondlikke kogemusi, nii kajastavad need ka laiemaid kultuurinorme ja -tavu.
Lääne kultuuri «individualistlike» väärtustega igati kooskõlas on Ameerika kolledžite õppurite varasemad mälestused lapsepõlvest üldjuhul pikad, konkreetsed ja enesekesksed.
Hiina kultuuri «kollektivistlike» väärtustega igati kooskõlas on Hiina õppurite varasemad mälestused lapsepõlvest üldjuhul lühikesed ja viitavad suurema tõenäosusega sotsiaalsele vastutustundlikkusele.
Samuti keskenduvad Ameerika emad palju tõenäolisemalt kui Hiina emad lapsega üheskoos mälestusi meenutades lapse isiklikule emotsionaalsele kogemusele ning arvatavasti just nende varaste vanema ja lapse vestlustega antaksegi kultuurinorme edasi.
Uus-Meremaal, kus maoori kultuuri iseloomustab rikkalik suuline traditsioon, mille lugusid tuntakse põlvkondade kaupa, on leitud, et maoori emad tuletavad tähtsaid elusündmusi meelde teistmoodi kui pākehā (Euroopa päritolu uusmeremaalased) emad. Näiteks lastega nende sündimisest kõneldes on maoori emade jutt kujundirohkem, rõhub enam tunnetele ja sisaldab rohkem suhtelisi ajamääratlusi.
Huvipakkuval kombel leiab just maooride juurest keskmiselt kõige varasemast lapsepõlvest pärit mälestusi. Mälestused kahe ja poole aasta vanusest löövad paljusid teisi rühmi terve aastaga.
Niisiis, uurimistulemused kõnelevad selget keelt: meie varasemaid mälestusi lapsepõlvest kujundavad päris suurel määral meie kogemused perekonnas ja kultuuris.
Mälestuste tekkeprotsessi ei saa kaugeltki võrrelda videokaamera salvestustega.
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane
/nginx/o/2018/08/31/11342055t1h9b19.jpg)
/nginx/o/2018/08/31/11342066t1h4b61.jpg)
/nginx/o/2018/08/31/11342093t1he504.jpg)