Tiina Laansalu

FOTO: Erakogu

Keel muutub ja tekivad uued tähendused, mitmetähenduslike sõnade sisust aitab aru saada nende kasutuskontekst. Mõni sõna kinnistub, mõni aga hääbub kasutusest, kirjutab Eesti Keele Instituudi osakonnajuhataja Tiina Laansalu.

Niisuguse huvitava sõnumiga e-kirja sain mõni aeg tagasi. Tegu ei olnud siiski sooviga värvata pealekaebajaid või klatšimoore – otsiti hoopis eri keeli kõnelevaid isikuid. Sõna keelekandja on kasutatud uues tähenduses: kui traditsiooniliselt on keelekandja tähendanud tagarääkijat, siis siinsel juhul oli mõeldud mingi keele kandjat-valdajat.

Sõnade mitmetähenduslikkus ehk polüseemia on keeles sage nähtus ja näiteid selle kohta esineb hulganisti. Võtame kas või äsjase lehepealkirja «Kooliõde paneb südamele: ärge saatke lapsi kooli hommikusöögita ega ka haiglasena». Teada-tuntud sõna kooliõde, mis tähistanud tütarlapsest koolikaaslast, on saanud uue tähenduse, märkides nüüd ka koolis töötavat meditsiiniõde.

Keel muutub ja tekivad uued tähendused, mitmetähenduslike sõnade sisust aitab aru saada nende kasutuskontekst. Mõni sõna kinnistub, mõni aga hääbub kasutusest.

Sõnade tähenduste lisandumine ja kadumine on vaadeldav ka ajatelje teises suunas. Võtame näiteks sõna ninamees, mis tänapäeva ÕSi ja eesti keele seletava sõnaraamatu järgi tähendab juhti, eestvedajat või ka eespool liikujat. Murdesõnaraamatust leiame aga, et lisaks loetletutele on ninamees tähendanud kosjaskäigu üht tähtsamat tegelast – isameest (eelkõige saarte murdes), läänemurdes on ninamees olnud veel ka kontvõõras ehk kutsumata pulmakülaline. Sellised sõnad on tekkinud kujundlikkuse teel.

On ju ninamees-isamees kosjaskäigu eestvedaja, ninamees-kontvõõras topib aga oma nina pulma, kuhu teda tegelikult kutsutud ei ole. Peale selle on ninamees tähendanud ka hea ninaga ehk vaistuga vennikest (nt Märjamaa murrakus: vat kus ninamees, kõik ta ülesse otsib).

Nagu ninamehe näitest näha, on polüseemsed tähendused sageli omavahel lähemas või kaugemas seoses. Paljudel sõnadel ja sõnaühenditel on keeles mitu omavahel seotud tähendust, mis valdavalt on tekkinud sõna algtähenduse muutumise tulemusena. Mitmetähenduslikkus on paratamatu juba ka seetõttu, et keeles olevate sõnatüvede hulk on piiratud, võrreldes tohutu hulga tähendustega, mida inimestel on vajadus väljendada.

Keeles valitseb ökonoomsuse printsiip ehk et keelekasutaja soovib olemasolevat keeleainest ratsionaalselt ära kasutada. Ja siin tulebki ühe meetodina appi meie kõigi keelekohvris leiduv tööriist – mitmetähenduslikkus.

Mitmetähenduslikkus on tunduvalt sagedasem küll lihtsõnade seas (mitmetähenduslik on iga viies lihtsõna), kuid esineb ka liitsõnades (umbes 5%-s). Et liitsõnad on valdavalt ühetähenduslikud, hakkavad mitmetähenduslikud juhud, nagu keelekandja, kooliõde ja ninamees, seda rohkem silma.