Andrew D. Hwang: 7,5 miljardit ja tiksub edasi: kui palju inimesi suudab Maa ära kanda?

Rahvamass. Foto: Caro / Frank Sorge / Caro / Frank Sorge

Mis juhtub, kui me ei võta midagi ette tulevase rahvastikukasvu ja ressursside kasutamise ohjeldamisel, küsib Püha Risti kolledži matemaatikadotsent Andrew D. Hwang veebiväljaandes The Conversation. 

Inimesed on praegu ja võib-olla üldse kogu geoloogilise ajaloo kõige arvukamad suurimetajad. Tänavusel maailma rahvastiku päeval elas inimesi maakeral 7,5 kuni 7,6 miljardi ringi.

Kas maakera suudab sellist kogust inimesi lõputult ülal pidada? Mis juhtub, kui me ei võta midagi ette tulevase rahvastikukasvu ja ressursside kasutamise ohjeldamisel? Need keerulised küsimused on ökoloogilist, poliitilist, eetilist laadi – ja neile vastuse leidmisega on kiire. Põhjuse näitab kätte juba puhas matemaatika, mis heidab valgust meie liigi ökoloogilisele jalajäljele.

Rahvastikukasvu matemaatika

Piiramatute loodusvaradega keskkonnas on rahvastikukasv eksponentsiaalne. Eksponentsiaalse kasvu üks tunnuseid on aeg, mis kulub rahvaarvu kahekordistumiseks.

Eksponentsiaalne kasv algab enamasti aeglaselt, rühkides ülespoole, enne kui äkitselt, mõne sammuga järsult edasi kargab.

Selle näitlikustamiseks oletame, et Jeff Bezos on nõus andma teile 1. jaanuaril 2019 ühe sendi, 1. veebruaril kaks senti, 1. märtsil neli ja nii edasi – makse läheb iga kuuga kaks korda suuremaks. Kui kaua peaks tema 100 miljardi dollarini ulatuv vara sellele graafikule vastu? Kaaluge hetk, enne kui vastate.

Ühe aasta ehk 12 makse järel olete ühtekokku arvele saanud 40,95 dollarit, millega, nojah, saab veeta õhtupooliku kinos. Kahe aastaga on raha juba 167 772,15 dollarit, mis on täitsa korralik summa, aga miljardärile muidugi tühine. Kolme aasta pärast oleks summa 687 194 767,35 dollarit ehk nädalajagu Bezose 2017. aasta sissetulekust.

43. makse 1. juulil 2022 jääks napilt alla 88 miljardi dollari ja oleks võrdne kõigi eelnevate maksetega kokku (pluss üks sent) – ja see ajaks juba panga lõhki mis lõhki.

Tegelik rahvastikukasv

Reaalsete inimeste puhul ei ole kahekordistumise aeg konstantne. Inimkond jõudis miljardini 1800. aasta paiku, mis andis kahekordistumise ajaks ligikaudu 300 aastat; kahe miljardini 1927. aastal ehk 127 aasta pärast; nelja miljardini 1974. aastal ehk 47 aasta pärast.

Teiselt poolt ennustatakse, et inimkond jõuab kaheksa miljardini 2023. aasta paiku, mis teeb kahekordistumise ajaks 49 aastat, ning kui midagi ootamatut ei juhtu, jääb 2100. aastaks toppama 10-12 miljardi juures.

Mainitud oodatav kasvu peatumine annab märku karmist bioloogilisest tegelikkusest: inimkonna arvukuse tõusu piirab maakera taluvusvõime ehk rahvaarv, mille korral enneaegne surm nälja ja haiguste tõttu tasakaalustab sündimust.

Keskkonnamõju

Inimesed tarbivad ja saastavad ressursse – veekogud ja jääkilbid, viljakas muld, metsad, kalavarud, ookeanid, mis on kujunenud geoloogilisel ajajärgul, kümnete tuhandete aastatega või veel pikema aja jooksul.

Jõukad riigid tarbivad rahvaarvu silmas pidades tunduvalt üle jõu. Kui tuua analoogia rahaga, siis elame nii, nagu laekuks meie hoiuarvele püsivalt vajalik summa.

Keskkonnaküsimustega tegeleva mõttekoja Worldwach Institute sõnul on maakeral igale inimesele 1,9 hektarit maad toidu kasvatamiseks, rõivastele vajaliku tekstiili saamiseks, puidu hankimiseks ja jäätmete vastuvõtmiseks. Keskmise ameeriklane tarvitab umbes 9,7 hektarit.

Sellest saab järeldada, et Maa suudaks praeguse rahvastikuga võrreldes välja kannatada maksimaalselt ühe viiendiku ehk 1,5 miljardi inimese, kui need tahavad elada ameeriklastega sarnase elukvaliteediga.

Vesi on esmatähtis. Bioloogiliselt vajab inimene alla galloni (umbes neli liitrit) vett päevas. 2010. aastal tarvitati USAs magevett 355 miljardit gallonit ehk üle 1000 galloni (4000 liitrit) inimese kohta päevas. Pool pruugiti elektri tootmiseks, kolmandik niisutuseks, umbkaudu kümnendik kodumajapidamistes – vesiklosetis, riideid ja nõusid pestes, muru kastes.

Kui 7,5 miljardit inimest tarbiksid vett Ameerikaga samas mahus, ulatus maailma veetarvitus 10 000 kuupkilomeetrini aastas. Maakera koguvarud – mageveega järved ja jõed moodustavad umbes 91 000 kuupkilomeetrit.

Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel puudub 2,1 miljardil inimesel ligipääs puhtale joogiveele ning 4,5 miljardil veevärgile ja kanalisatsioonile. Isegi tööstusriikides võivad veeallikad saastuda haigusetekitajate, väetiste ja putukamürkide jääkide, raskmetallide ja hüdraulilise purustamise kõrvalsaadustega.

Valikuvabadus

Inimkonna tulevikku üksikasjalikult prognoosida on loomulikult võimatu, aga mõningad põhifaktid on siiski kindlad. Täiesti kindlalt vajab inimene vett ja toitu. Toidutoodangu kahekordistamine lükkaks praeguse sündimuse tasemega seotud probleemid vähemalt mõnekümneks aastaks edasi. Maakera suudab tööstusriikide elatustaset välja taluda ainult seepärast, et me tühjendame taastumatute ressursside «hoiuarvet» – selle hulka käib viljakas muld, joodav vesi, metsad, kalavarud, nafta.

Sugutung, tung järglastes edasi kesta on üks tugevamaid tunge nii üksikisiku kui ka ühiskonna tasandil. Kuidas suudaksid inimesed ühest meie kõige kõrgemalt hinnatavast ootusest ja lootusest – «Olge viljakad ja teid saagu palju» üheainsa põlvkonnaga üle saada? Mis juhtub, kui praegune sündimuse tase edasi püsib?

Rahvaarv püsib muutumatu, kui paaridel on keskmiselt kaks last, kes elavad suguküpsuse saavutamiseni. Mõnes arenguriigis on praegu keskmiselt kolm kuni kuus last.

Me ei saa loodusvaru lihtsalt soovi järgi esile manada. Paaridel on siiski vabadus valida, kui palju lapsi saada. Edasiminek naiste õiguste, hariduse ja iseotsustamise alal on üldiselt toonud kaasa väiksema sündimuse.

Matemaatikuna usun kindlasti, et sündimuse oluline kahandamine kujutab endast meie parimat võimalust tõsta globaalset elatustaset. Kodanikuna usun kindlasti, et meie kui inimeste parim tulevikuväljavaade on inimeste käitumise mõjutamine nii, et pered oleksid väiksemad.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane