Tõeliselt kahju on aga sellest, et tudengid ja õppejõud otsekui kaugenevad teineteisest. Nende vahele astuvad kaasaegsed õpimeetodid, mille teine nimi on mitmetel juhtudel lihtsalt võõrandumine. Kui mitte ükskõiksus, kirjutab Õpetajate Lehes TLÜ kommunikatsioonijuht, õpetaja ja kirjanik Sulev Oll.
Jah, mulle meeldivad kaasaegsed õppimis- ja õpetamismeetodid. Ma ei tao arvutit suure haamriga puruks. Aga jätke päris õpetaja ka palun ellu!
See oli üsna varajane hommikutund üsna mitukümmend aastat tagasi, kui buss Tartust Virumaa poole pööras. Istusin akna pool, nii oli hea veel viimane pilk oma ülikoolilinnale heita. Süda tõmbus kokku, nagu ta on tõmmanud vaid vähestel kordadel. Ma ei kuulunudki enam siia, ei põlenud haluna ühises vaimsuse leegis.
Edaspidi sai südamel muidugi kergem. Nautisin mõtetes seda, mis oli olnud: õppejõud, raamatukogu, ühikas, Toomemägi, tüdrukute kilked. Ükskõik, millises järjekorras neid ka loendada, kokku saab ikka sellesama helge ja heleda tunde.
*
Praegu näen ma ülikooli ja tudengeid jälle üsna lähedalt. Kõik oleks nagu seesama ja ometi on kõik teisiti. Igapäeva- ja üliõpilaselu ei seisa enam eraldi. Üliõpilane ollakse ka, aga millegi muu kõrval, kooli ka kui tüütut kohustust võttes.
Ega polegi midagi teha, ajad on teised, majandussuhted samuti. Las olla, ongi huvitavam. Tõeliselt kahju on aga sellest, et tudengid ja õppejõud otsekui kaugenevad teineteisest. Nende vahele astuvad kaasaegsed õpimeetodid, mille teine nimi on mitmetel juhtudel lihtsalt võõrandumine. Kui mitte ükskõiksus.
*
Vaikse võõrandumise teooria au ei võta ma sugugi endale. See on kollektiivne looming, eelmise, üle-eelmise ja sellest eelmise põlvkonna ühine mõttearendus. Selles veendusin, kui kohtusin mõni nädal tagasi paarikümne vilistlasega, kelle ülikooliaeg lõppes 40 aastat tagasi.
Vilistlased said omavahel fuajees kokku, imestasid, et nad on ikka veel alles – ja polegi nii vanad –, rõõmustasid eakat õppejõudu kohates, nautisid iseennast ja kaasvõitlejaid ammu olnu valguses.
*
Poole tunni pärast jõudsime ühiselt tõdemuseni, et õppija jaoks on ülim väärtus ikkagi särav õppejõud. Ei mäletata ju hetki õpikuga, mäletatakse õppejõude, nende eruditsiooni, sõnastuse mahlakust, aastast aastasse kordunud nalju, väikeseid veidrusi.
Tõsi, nemad olid igal hetkel nemad, meie olime meie. Nii krahmame hallipäiste meestena praegugi mütsi peast, kui eakas emeriit tänaval vastu astub, püksiviigid endiselt pisut viltu.
«Aga kellega praegused lõpetajad tulevikus kokku hakkavad saama?» karjatas üks 40 aasta eest lõpetanu. «Arvutiga või?»
*
Olge rahulikud, õppejõud on ülikoolis alles. Ainult et väga koormatud. Õpetada on vaja, lõputöid juhendada, teadusraha küsida, konverentse korraldada ja neil osaleda, teadust teha ja seda populariseerida. Ülikool on ju ühtpidi teadus- ja õppeasutus, teiselt poolt vaadates aga õppe- ja teaduasutus. Ei teagi kohe, kummale valdkonnale esimesena truudust vanduda, aga hirmus kiire on kogu aeg küll.
*
Kui on kiire, tundub mõistlik üks osa tööst masinale loovutada. Nii tehaksegi, nägin seda selgelt oma tudengist poja puhul «Täna on kontaktivaba õpe!» lausus ta, kui küsisin, kas ta hommikul kooli ei lähegi. «Mis kuradi kontaktivaba!» põrutasin. Aga lõin oma vaimse varba sedamaid vastu tõsikindluse kivi ära. Ongi kontaktivaba õpe, tema seal- ja sina siinpool õppetööd vahendavat portaali.
Tulemus: temal seal on ükskõik, kes siinpool on. Ja siinpool olijal samamoodi ükskõik, kes on sealpool korraldusi jagab. Kokkuvõttes on seetõttu ka ükskõik, millist infot me omavahel vahetame. Või mida tegelikult teada ja selgeks saame.
*
Aasta otsa ma niisugust kontaktivabadust kõrvalt talusin, nüüd ütlen küll, et mulle meeldib elus õppejõud rohkem. See, kes on tõesti meister. Kui treeneriga võrrelda, siis niisugune, kes ainult mati servalt ohtrasõnalisi kõnesid ei pea, vaid õpilase vajadusel ka ise selili paneb.
Olen selliseid treenereid näinud. Nad on nagu karud, seda eelkõige julguse ja teotahte mõttes. Ning need kaks on alati väga mõjuvad omadused.
Veel soovin, et õppejõus ja õpetajas oleks sära, sõna- ja mõtteselgust, julgust öelda, arvata ja tõlgendada, õppijaga dialoogi pidada. Ka võiks olla temas paras annus edevust ja vurhvi, soovi esineda nii, et kostaks ka aplaus. Viimase otsustan aga mina, õpilane ja üliõpilane.
*
Saan osaliselt aru ka õppejõudude ja teadlaste soovist võimalikult vähe värvikas olla, kartlikkusest oma seisukohti kiiresti ja „reljeefselt“ välja öelda. No pole ju kindel, kas asi on ikka tõsikindel või nii.
On küll tõsikindel, kui te olete seda ala õppinud, uurinud ja õpetanud – kes siis veel peaks paremini teadma! Või paremini arvama. Ja kui mõnel teisel on teises ülikoolis teine arvamus, siis vaatame, kumb on õigem. Või vaatame veel kord üle, mida tegelikult küsiti. Muidu juhtub nagu Tartu-lähedase tehase puhul, et üks teadlane on nagu poolt ja teine vastu, mõlemad aga ühtviisi tõenduspõhised …
*
Soovin teile head algavad õppeaastat, õpetajad ja õppejõud! Ja ühtlasi jagan erilise lauljatari Heidy Tamme käest kuuldud mõttetera. «Ma ei saa ju minna lavale ja öelda, et vabandage palun, ma laulan teile nüüd ühe laulu!»
Seega: läheme ja ütleme oma publikule kõva ja selge häälega välja, mis meil öelda on. Kui me ennast ei hinda ega usalda, ei tee seda ka teised. Oleme ju elanud oma elu ja näinud oma vaevad, et saada selleks, kes me praegu oleme. Ning me ei soovinud ju saada õpikeskkonnas ülesannete jagajaks. Me soovisime saada ookeaniks, mitte veetorustikku kammitsevaks ventiiliks.