K, 1.02.2023
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Juhtkiri: pisiasjad, millest algab seaduskuulekus

Postimees
Juhtkiri: pisiasjad, millest algab seaduskuulekus
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Foto: SCANPIX

Ehkki kinnipeetavate arv Eestis on viimastel aastatel karistuspoliitikas tehtud muudatuste tõttu kahanenud, on retsidiivsus – korduvalt kuriteo sooritanute arv – kasvanud. Statistikat vaadates võib näha selgeid mustreid, mis aitavad seletada, miks ei saa selles vallas oodata kiireid tulemusi.


Aastal 2005 oli Eestis 100 000 elaniku kohta 333 kinnipeetavat – kõige rohkem kogu Euroopas ja üle kolme korra rohkem kui Iirimaal või Taanis. Enam kui 200 kinnipeetavat 100 000 elaniku kohta oli üldse neljas riigis, lisaks Eestile ka Lätis (292), Leedus (240) ja Poolas (230). Neid arve võib seostada muutustega ühiskonnas, aga ka lähimineviku ja toonaste karistamispõhimõtetega.

Viimase mõne aasta jooksul kehtinud poliitika – vähem vangistusi, lühemad määrad, rohkem tingimisi karistusi – on küll samm õiges suunas, kuid tulemusi ei tule oodata mitte viis, vaid mitukümmend aastaid. Mineviku eest ei põgene, kuid võib püüda, et see mõjutaks meie tulevikku nii vähe kui võimalik.

Kui heita kiire pilk kinnipidamise ajaloole (mis ei olegi nii pikk, kui võiks arvata – alternatiivina surmanuhtlusele või kehalisele karistamisele hakkas see levima alles 18. sajandil, tiivustatuna valgustusaja veendumusest, et eksinut on võimalik õigele teele juhtida), siis võib näha, et see on lähtunud peamiselt kolmest eesmärgist: karistamine, isoleerimine või ümberkasvatamine. Kuid võib näha ka neljandat võimalust – ennetamist – ja seda teed on Eesti hakanud minema.

Küsimus pole seega mitte niivõrd ümberkasvatamises – ka tänases loos nendib Tartu Ülikooli professor Jaan Ginter, et selle tõenäosus ilma hingelise vapustuseta on üsna väike –, vaid selles, et hoida inimesed vanglast eemal. See on aga pikaajaline protsess, mis algab mõtteviisist, ja mitte üksnes kodanike, vaid ka võimuesindajate omast.

Üks pool lahendusest on hoiduda tuginemast üksnes liberaalsele põhimõttele: võrdsed võimalused ja nende kasutamine / kasutamata jätmine. On selge, et sotsiaalne jagunemine Eesti on suur, ja see loob ka ebavõrdsed võimalused, mis omakorda nõuavad erinevat lähenemist.

Teine pool lahendusest algab pisiasjadest, mis näitavad ühiskonnas tegutsejale kätte õige viisi seal toimimiseks ja teistega arvestamiseks: õiges kohas tee ületamine, piirkiiruse hoidmine. Seaduserikkumine kui norm, mida tehakse – olgugi et väikestes asjades –, kui keegi ei vaata, peab asenduma arusaamaga seaduste olulisusest.

Kuid et kodanikud väärtustaksid ise seadusi, mis nende kooseksisteerimist reguleerivad, peavad seadused olema mõistlikud ja nende täitmise kontrollijad targad.

Märksõnad
Tagasi üles