Kadri Kuulpak: meedia võimestab jõuke?

Kadri Kuulpak Foto: Erakogu

«Miks te (ajakirjanikud) ainult Tallinna jõukudest kirjutate,» helistas üleeile Postimehe toimetusse Tartu noormees, kes väitis ennast kuuluvat kohalikku noortejõuku. «Asi on siuke, et meil hakkab ka lappe minema nagu Tallinnas. Me hakkame samamoodi varsti lammutama. Me ei taha Tallinna omadele alla jääda,» rääkis ta. Küsisin, miks ta jõugul on vaja ajakirjandusse jõuda.

«See annab jõudu juurde! Mis mõttes, me jääme Tallinna omadele alla või?» vastas noormees. Võitlus meedia tähelepanu pärast on seotud ligipääsuga teistele ressurssidele: võimule, rahale, kuulsusele. Sellega kaasneb protsess, mille käigus püüavad eri valdkonnad üle võtta meedia loogikat (mediatiseerumine).

Persoonikeskses meediamaailmas on uudist raske kirjutada ilma tegelaseta. Näiteks tekkis seetõttu niivõrd tugev seos sotsiaaldemokraatide esimehe ja alkoholipoliitika vahel. Sotsiaalsetest probleemidest ja poliitilistest programmidest ilma eestkõnelejata kirjutamine lihtsalt ei sobitu meedialoogikasse.

Kuidas võiks aga leheveergudele jõudmine mõjutada noortegängide teguviisi? Kas uudiskünnise ületamiseks hakatakse toime panema üha võikamaid tegusid?

Vääritu teguviisiga pildile sattumisega ei kaasne üldjuhul avalikkuse halvakspanu. Halba reklaami pole olemas. Näiteks kasvas Reformierakonna toetus 2012. aastal, kui Silver Meikar oli avaldanud arvamusartikli segase päritoluga raha annetamisest. Sestap tasub mõelda, mis eesmärki taotlevad toimetustele lekitatud verised videod.

Noortejõugu liikmele, kel õnnestunud ajakirjandusse pääseda eriti täpse ja terava rusikahoobiga, võib see tähendada kõrgemat positsiooni jõuguhierarhias. Kui noor peakski jääma hukkamõistvate kommentaaride laviini alla, võib tuntusega kasvada tema autoriteet. Kardetavasti kaasnevad tagajärjed ka telefoniga üles filmitud peksuohvrile.

Ajakirjanduse mõjust noortejõukude tegevusele rääkis Postimehele antud intervjuus ka lastekaitse spetsialist Jelena Afonova. Ta tõi esile, et mida rohkem inimesed neist räägivad, seda rohkem need pahandusi teevad. «Millise rõõmuga nad andsid intervjuusid. See on täpselt selline tähelepanu, nagu neile meeldib. Et keegi tunneks huvi nende vastu, see on nende jaoks oluline,» lausus Afonova.

Meediakajastuse mastaapsust ja poliitikute teatraalset reageerimist on veelgi raskem mõista, teades, et statistika järgi on noorte vägivaldne käitumine aastatega vähenenud (nagu selgus eile superministeeriumis korraldatud ümarlaual).

Peale selle nõuab alaealistest kirjutamine ajakirjanikult delikaatsust. Kuna sellisel juhul jäävad allikad sageli anonüümseks, võivad värvikirevad lood olla rohkem fantaasia kui tegelikkus.