Prantsuse Mirage 2000 tüüpi hävituslennuk.

FOTO: SCANPIX

Toetust vajavad kõik araabia kevadest innustust saanud riigid

Eile teatas NATO, et lõpetab tuleval nädalal veidi enam kui pool aastat kestnud Liibüa missiooni, mida võib pidada üle ootuste edukaks. Edukuse näitajaks pole mitte üksnes aeg, ehkki tuleb tunnistada, et kardeti pikka ja vinduvat ettevõtmist. Samavõrra oluline on ka see, et araabia maade kõige kauem võimul olnud diktaator suudeti kukutada ainsatki maaväelast riiki saatmata.

Sellisena võib Liibüa operatsioon pidada üheks näiteks uut tüüpi sõjalisest sekkumisest.
Tõsi, Liibüa on teinud NATO-le ka ettepaneku pikendada operatsiooni aasta lõpuni. Ehkki konventsionaalses mõttes on sõda lõppenud, võib see sissisõja näol jätkuda, välistatud pole ka terrorirünnakud nii Liibüa kui ka sõjalises operatsioonis osalenud riikide vastu. Liibüa relvaladudest on kaduma läinud tuhandeid rakette ja muud sõjaarsenali, mis tähendab omakorda riski.

Kuid ehkki võib mõista Liibüa soovi, et sõjategevuse täieliku lõppemiseni keegi nende pea kohal vihmavarju hoiaks, on neil pikemas perspektiivis raske põhjendada, miks on vajalik NATO vägede jätkuv kohalolek iseseisvas riigis, kus on suveräänne valitsus.

Liibüa üleminekuvalitsuse siht peaks olema vabad valimised, millega on otseselt seotud ka rahva usalduse võitmine. Põhieesmärgiks jääb aga ülesehitustöö. Lisaks otsesele vajadusele on see ka kõige otsesem vahend näitamaks Liibüa elanikele, et riigis on toimiv valitsus.

Rahapuuduse üle Liibüa kurta ei saa. Gaasi- ja naftarikka riigina on Liibüa juba pidanud aktiivselt läbirääkimisi ka seal piirkonnas enne sõda tegutsenud Euroopa energiakompaniidega, et leida võimalusi riigistatud maavarade ekspordiks, sest sõja ajal seiskunud naftatööstus tuleb uuesti käima saada. Energiavarud on üks oluline väärtus, mis Liibüal Euroopa silmis on: 85 protsenti Liibüas puuritud naftast viidi Euroopasse, moodustades nii umbes 10 protsenti ELi naftaimpordist.

Ehkki NATO lahkub, ei tähenda see, et lääneriigid ja rahvusvahelised organisatsioonid ei saaks enam midagi piirkonnas rahu tagamiseks ette võtta. Jätkuvalt vajavad demokraatliku maailma toetust, kuid mitte tingimata otsest sekkumist kõik araabia kevadest innustust saanud riigid.

Lääneriikide usaldusväärsus liibüalaste silmis ei ole sama kõrge kui piirkondlikel organisatsioonidel. Oma tegevusele legitiimsuse andmine oli põhjus, miks NATO kaasas operatsiooni araabia riike ja sel moel, erinevalt nt Afganistanist või Iraagist, ei tekkinud Liibüa sõjast kuvandit kui läänemaailma järjekordsest sõjast moslemiriigi vastu.