Urve Eslas: puhta teadmise kriitika

Urve Eslas Foto: Toomas Huik

Sellenädalase arvamus- ja kultuurilisa AK vestlusring sai kokku kutsutud eesmärgiga arutleda veidi haridusminister Jaak Aaviksoo «Tähesõdade» ja «Väikese Illimari» vastandusest võrsunud küsimuse üle, mida tuleks ette võtta eesti kultuuri baastekstidega, et neid uute meediumite lisandudes hääbumine ei ootaks.

Peeter Toropi, Marek Tamme ja Indrek Ibruse arutelu käigus koorus välja teravam probleem: haridussüsteem vajab muutusi, et uue olukorraga toime tulla. On aga selge, et vähemalt praegu ei ole koolid selleks valmis.

Tõlgenduste tulvaga käib kaasas probleem, et iga lisanduv meedium pakub oma versiooni näiteks Rooma impeeriumi langemisest – ühte teame ajalooõpikutest, teist Hollywoodi filmidest, kolmandat ilukirjandusest jne. Seega ei tule muret tunda mitte meediumite muutumise, vaid nende kasutajate harimise pärast. Teadmiste edasiandmise kõrval tõuseb olulisemaks nende kriitiline analüüsimine.

Muretsema panevalt suur on vastuolu nende nõuete, mida tõlgenduste tulv haridussüsteemile seab, ja haridussüsteemi praeguste võimaluste vahel. Esmaspäevases Postimehes ilmunud õpetaja Liis Reieri arvamusloo valgel tuleb tõdeda, et jätkuv alafinantseeritus suunab koole pigem miinimumprogrammi täitmise poole – et õpikutes kirjas olev oleks enam-vähem omandatud ja kontrolltöödega hinnatud.

Tõlgenduste kriitilisele analüüsile lisaks vajavad kultuuri baastekstid uue meedia vahenditega rikastamist, et need saaksid ka paarikümne aasta pärast uue põlvkonna jaoks maailma kirjeldamise ja analüüsimise viiside tööriistakasti kuuluda.

On selge, et kui jätta see ülesanne haridussüsteemile – tundides tekstide rikastamine teist liiki meediumite abil –, tunnistaksime juba ette, et meile käib selle küsimusega tegelemine üle jõu. See võib tähendada, et paljusid tekste, millega meie oleme harjunud, järgmise põlvkonna kultuurimälus enam ei ole.

Samas, selliste tekstide nagu «Väike Illimar» kõrvalejätmist võib näha osana protsessist, mille läbi kultuur ise määrab, mida mäletada ja mida unustada, ja sel juhul ei olekski unustamises midagi taunimisväärset või erakordset. Kõik, mis ei ole väärt mäletamist, kuulubki unustamisele.

Kuid kas sellel teemal arutlemine ei tähenda, et kultuur ei ole nõus «Väikest Illimari»
unustamisele kuuluvate tekstide hulka liigitama? Isegi kui Aaviksoo tahtmatult algatatud diskussioonil muud tulemust pole, kinnitas too tekst ka iga järgneva säärase võitluse sümboliks muutudes oma koha kultuuris vähemalt järgmiseks paari­kümneks aastaks.