Jaan Lahe

FOTO: Liis Treimann

Inimene on sotsiaalne olend. See tähendab, et ta omandab oma arusaamad, tõekspidamised, väärtushinnangud ja maailmapildi ühiskonnast, milles elab. Isegi väga originaalsed ja iseseisvad mõtlejad väljendavad ennast paratamatult üldtuntud kategooriate abil – vastasel korral ei oleks nende sõnum lihtsalt teistele mõistetav.

Näiteks ei kahtle keegi, et Jeesus oli religioosne geenius ja et tema õpetuses sai nähtavaks midagi täiesti uut. Ometi kõneleb ta «Jumala riigist», «pattudest», «pöördumisest» ja kasutab teisigi mõisteid ja pilte, mis olid sündinud selles kultuuris, milles ta elas ja tegutses – juudiusu traditsioonis. Ka tema esimesed järgijad võtsid need mõisted üle ja ­õigupoolest võib vaadelda algkristlust osana antiikaegsest juutlusest.

Kui kristlus levis teistesse Rooma riigi piirkondadesse, hakkasid ka kristlikud misjonärid end väljendama keeles, mis pärines hellenistlikust kultuurist. Ei saa olla nõus teoloogidega, kes väidavad, et algkristlus laenas juutlusest ja antiikkultuurist vaid väljendusvormid, mitte sisu. Kui vaatame näiteks Pauluse kirjades leiduvaid nn pahede ja vooruste katalooge, võib võrdluse põhjal juudi tarkuskirjanduse ja kreeka-rooma filosoofilise kirjandusega öelda, et kristlus võttis omaks palju juutluse ja antiikkultuuri väärtushinnanguid.

Seda ei pea aga hindama ilmtingimata eemaldumisena «algsest puhtast õpetusest», vaid selles võib näha ka kultuurilise järjepidevuse säilimist, tänu millele kristlus saigi levida antiikmaailmas. Eeskätt illustreerib see aga tõsiasja, et ka uued ja revolutsioonilised liikumised jäävad seotuks kultuuri ja ühiskonnaga, milles nad on tekkinud.

Professor Tõnu Lehtsaar kurdab relativismi pealetungi üle (PM AK 15.10). Relativismist rääkides on aga oluline täpsustada, mida me selle all mõistame, sest relativismil kui vaateviisil on palju eri vorme. Kui Lehtsaar võtab relativismi kokku lausega «kõik on suhteline», siis kirjeldab ta äärmuslikku relativismi, mis tegelikkuses (ajaloos) on ilmselt väga haruldane.

Näiteks ühed kõige äärmuslikumad relativistid, solipsistid väidavad, et kõik inimese kogetav on vaid tema teadvuse projektsioon ja et tegelikult eksisteerib ainult indiviid ja tema teadvus. Aga isegi solipsisti jaoks ei ole kõik suhteline, vaid tuleneb ühest kindlast antusest, milleks on indiviid ja tema teadvus. Viimane on siin astunud justkui teistliku maailmavaate jumal-absoluudi kohale.

Edasi väidab Lehtsaar: «Relativism on olemuslikus vastuolus usulise ja teadusliku maailmapildiga. Üks lähtub ilmutusest kui tõest ja teine lähtub ausast teadmisest tegelikkuse kohta.» Kui teise lausega saab vaid nõustuda, tahan järgnevalt näidata esimeses lauses esitatud väidete paikapidamatust.

Paljud religioonid, kristlus nende hulgas, kõnelevad meile ilmutusest, see tähendab sellest, et Jumal, kes on transtsendentne, väljaspool inimliku tunnetuse piire asuv, avab end inimesele ja annab talle ka informatsiooni küsimuste kohta, mis puudutavad inimese olemust, tema kohta maailmas ja eesmärki, mille poole tal tuleb pürgida.

Kristluses on selline ilmutus antud piibli vahendusel, kuid piibel kasutab ajast ja kultuurist tingitud sümbolite ja pildikeelt ning mõtlemiskategooriaid, mis on pärit Vana-Iisraeli või antiikühiskonnast. Edasi ei ole piiblitekst vahetult haaratav, vaid seda tuleb tõlgendada ning iga piiblitõlgendus on paratamatult seotud oma ajastu ja selle mõtlemisega.

Paradoksaalsel viisil käib see ka ajaloolist konteksti ignoreeriva fundamentalistliku piiblitõlgenduse kohta, mis tahab küll olla ajatu jumalik tõde, kuid väljendab tegelikult vaid teatud religioossete ringkondade suutmatust esitada kriitilisi küsimusi ning nende hirmu ja ebakindlust ühiskonnas ja inimmõtlemises aset leidnud muutuste ees.

Fundamentalism kui usukäsitlus võib ju olla indiviidi tasandil tema vaba valiku tulemus, aga kui hoiak või mõtteviis on ta ellu kutsutud ühiskonna poolt – selle ühiskonna osa poolt, mis tajub muudatusi läbi ­aegade kehtinud õige elukorralduse lagunemisena. Põhjus, miks fundamentalistid vihkavad relativismi, peitub aga ilmselt selles, et relativism on näidanud tolle «läbi aegade kehtinud õige elukorralduse» suhtelisust, selle tingitust ühiskonnast ja kultuurist ning tema muutlikkust.

Sellisena mõistetud relativism ei ole vastuolus religioosse usuga, küll aga fundamentalistliku usukäsitlusega, mis püüab ajaloos toimunud muutusi olematuks sugereerida. Relativism, mida ka religioosne inimene saab tunnistada, ei tähenda, et kõik on suvaline või kokkuleppeline, vaid see tugineb veendumusele, et igavest saab hoomata vaid ajaliku kaudu, mis on alati relatiivne – sõltuv ajast, ühiskonnast ja kultuurist.

Niimoodi mõistetud relativism peaks pidurdama inimese ülbust, sest erinevalt fundamentalistist, kes usub, et ta valdab tõde, usub religioosne relativist, et see, mida ta tõest haarata suudab, on vaid kübe – sest ka ta ise on vaid kübeke võrreldes universumiga. Usklik relativist teab ka seda, et ta suudab tunnetada tõde vaid oma piiratuses, või kui kasutada apostel Pauluse võrdpilti, ta teab, et kõik see, mida ta Jumalast taipab, on võrreldes sellega, mis on tõeliselt, otsekui tuhm kujutis antiikaegses metallpeeglis (1.Kr 13,12).

Aga ülalkirjeldatud relativism pole vastuolus teadusliku maailmapildiga. Ma ei ole pädev rääkima kõigi teadusvaldkondade eest, kuid vähemalt religiooniteaduses (ja nagu on näidanud Gliford Geertz ja Burghard Gladigow, osa see osa kultuuriteadusest) on religiooni ja kultuuri, religiooni ja ühiskonna vastastikuste mõjude tunnistamine üldtunnustatud tõsiasi – nagu ka fakti tunnistamine, et religioon on ajas muutunud ja koos sellega on muutunud ka religiooni moraalne-eetiline dimensioon.

Näiteks kui veel mõni sajand tagasi aktsepteeris suur osa kristlaskonnast religioosselt motiveeritud füüsilist vägivalda (nõidade ja ketserite hävitamine, ususõjad jms), siis tänapäeval on järjest ulatuslikumalt juurdunud arusaam, et õige kristlik eetiline hoiak on vägivallatus.

Seejuures on mõlemat vaadet põhjendatud piibliga, mille tõlgendamine on samuti ajaloos muutunud. Aus teaduslik tegelikkuse uurimine ei saa ignoreerida selliseid muutusi ja neid ei tohiks ignoreerida ka intellektuaalselt aus, ennast teadusele mitte vastandav religioon.
Kui nüüd võtta lühidalt kokku, mis kasu toob relativism, siis on see kasu kolmesugune.

Religioosses mõttes on relativismi vooruseks see, et see muudab inimese realistlikuks – paneb teda tunnistama oma poolikust ja piiratust ning seda, et inimene ei tea absoluutset tõde isegi mitte ilmutuse põhjal. Teaduslikus mõttes on relativism viljakas, kuna toetab asjade ja nähtuste uurimist nende kontekstis ja selles mõttes sobib hästi teadusliku maailmapildiga. Relativismi üldinimlik, maailmavaateline väärtus seisneb aga selles, et relativism annab inimesele võimaluse olla avatud ning seeläbi vaimselt kasvada.