Eurooplased ei peaks laskma ennast «headeks» ja «halbadeks» NATO liikmeteks jagada ja üksteise vastu välja mängida. Selle asemel peaksid Euroopa valitsused ühte hoidma ning tegelema oma kaitsepoliitika tõeliste probleemidega, ilma Trumpi väljapressimistaktikale allumata, kirjutab Saksamaa välispoliitika ja julgeoleku instituudi (SWP) vanemteadur dr Johannes Thimm.
Kuna enamik NATO liikmetest kulutavad kaitsele alla kahe protsendi oma SKPst, mis on 2014. aasta Walesi tippkohtumisel paika pandud eesmärk, süüdistab USA president Donald Trump Euroopa riike, et need kasutavad Ameerika Ühendriike ära. On tõsi, et eurooplased saavad kasu Ameerika julgeolekugarantiidest ning siin ei saa täiesti välistada isegi priid kaasasõitu. Ent siiski on vale väita, et see paneks Ameerika ebasoodsamasse seisu.
Selleks on kolm peamist põhjust.
Esiteks, isegi kui vaadelda NATOt puhtalt tehingute kontekstis, jättes kõrvale taolised väärtused nagu liitlaste vaheline solidaarsus, on Washingtoni jaoks tegemist hea kaubaga. Ameeriklased, kes kutsuvad üles koormuse võrdsemale jaotamisele USA ja Euroopa vahel, kaasa arvatud Trump ise, pakuvad välja, et USA toetab NATOt enamasti altruistlikel põhjustel, teiste sõnadega, et Ameerika osutab Euroopale teene. Ent see pilt ei ole täielik. USA sõjaväe jaoks on NATO jõudude mitmekordistaja. See annab Ameerika võimule legitiimsuse. Euroopa liitlased on kaasatud hulgalistesse missioonidesse, nagu näiteks Afganistanis, samas kui otsustajaks on enamasti USA. USA sõjaväebaasid Euroopas ei kaitse mitte üksnes Euroopa liitlasi, vaid on kasutusel ka logistiliste sõlmpunktidena, et suunata võimu Lähis-Idasse. Need on varad, mida USA sõjavägi ei soovi loovutada.
Teiseks, USA kaitse-eelarve ei sõltu Euroopa sõjalistest kulutustest. Eksitav on väita, et Euroopa peab kulutama rohkem selleks, et USA saaks kulutada vähem. Pentagoni eelarve on paika pandud USA valitsuse hinnangu kohaselt, millist suutlikkust läheb tarvis, et säilitada Ameerika Ühendriikide strateegiline ülemvõim – oma jõududega, ilma liitude osaluseta! Kongress ei tutvu enne iga-aastase Pentagoni eelarve kinnitamist Euroopa kaitsekulutustega. 2017. aastal suurendas president Trump USA kaitse-eelarvet vaatamata faktile, et eurooplased kulutasid samuti rohkem (ja et Venemaa kulutused vähenesid eelmise aastaga võrreldes 20 protsendi võrra). Vastavalt Stockholmi Rahvusvahelise Rahu-uuringute Instituudi andmetele kulutab NATO selle tulemusel praegu kaitseks enam kui 13 korda rohkem kui Venemaa. Ilma USAta on ülejäänud NATO liikmete kokkuliidetud kaitse-eelarve ikkagi Venemaa omast neli korda suurem. Neid arve välja tuues on raske väita, et eurooplased on peamised süüdlased, et USA kaitse-eelarve on ligikaudu 600 miljardit dollarit.
Asjakohaseks näiteks on tuumarelvade eelarve. Nagu ka kaitsepoliitika puhul üldiselt, langetab Washington otsused USA tuumastrateegia kohta, pöörates vähe tähelepanu Euroopa tegevustele või arvamustele. USA valitsus kulutab ligemale 400 miljardit USA dollarit, et järgmisel kümnendil oma tuumaarsenali moderniseerida, mis tähendab tuumapotentsiaali massiivset kvalitatiivset ülesehitamist. See oli osalt reaktsiooniks Venemaa agressioonile Ukrainas, aga enamasti oli see president Obama poolseks möönduseks vabariiklaste enamusega Kongressile, vastusena viimase kokkuleppele uue START lepingu osas, milles USA ja Venemaa andsid lubaduse kärpida oma strateegiliste tuumalõhkepeade arvu. Kui Trump oleks tõesti olnud huvitatud kulude vähendamisest, siis teeks ta tõsiseid jõupingutusi tuumarelvade kontrolliks. Selle asemel lükkas ta tagasi Venemaa ettepaneku pikendada uue START kokkuleppe kehtivust pärast 2021. aastat ja tõstis kulutusi tuumarelvadele ligemale 20 protsendi võrra. Seega, jah, mõningal määral on Euroopa USA kaitsegarantiide osas prii kaasasõitja rollis, ent see ei tulene mitte üksnes eurooplaste vastumeelsusest oma raha kaitse otstarbel kulutada, vaid ka USA strateegiast omada võitmatut sõjaväge ja tuumapotentsiaali.
Siit jõuame kolmanda punktini. Fakt, et USA laiendab oma tuumavihmavarju, et katta NATO Euroopa liikmed, on kaasatud juba NATO ülesehitusse ning muudab nii Euroopa kui USA turvalisemaks. Tuumaheidutus, kollektiivse julgeoleku põhimõtte ülim tagatis NATO lepingu artiklis 5, tugineb peamiselt USA tuumarelvadele. Selle mõtteks on, et igaüks, kaasa arvatud Venemaa valitsus, mõistaks, et relvastatud rünne ühe NATO liikmesriigi vastu võib esile kutsuda tuumasõja, ning oleks seega heidutatud seda proovimast. Ameerika maksumaksjatel lasuvad märkimisväärsed kulud tuumaarsenali säilitamiseks, aga see on hind, et takistada teisi riike oma tuumarelvi hankimast (sama loogikat rakendatakse liidule Jaapani ja Lõuna-Koreaga). On kaheldav, kas ikka oleks rohkem USA huvides, kui Euroopas või Aasias puhkeks tuumavõidurelvastumine.
Sõjaväelise suutlikkuse parendamine on Euroopa enda huvides ning suurendatud kulutused võivad olla osaks lahendusest. Paljud Euroopa riigid on minevikus oma relvajõududesse liiga vähe investeerinud. Näiteks Saksamaal on tõsiseid probleeme oma sõjaväelise riistvaraga. Eesti Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse poolt läbi viidud hiljutise uuringu kohaselt on see põhjustanud probleeme Saksamaa võimekuses täita oma kohustusi NATO operatsioonides. Oluline on kinnitada, et Euroopa relvajõud on oma ülesannete kõrgusel, ning mitte vähem tähtis on säilitada usutavus rahvusvahelises poliitikas. Samuti on vajalik vähendada Euroopa sõltuvust Washingtonist sellistes kaitseküsimustes, mis jäävad väljapoole kollektiivkaitset.
Mõned on tervitanud Trumpi NATO hülgamise teemalisi ähvardusi kui tahtlikku läbirääkimiste taktikat, et sundida Euroopa valitsusi kaitsekulutusi suurendama. Probleemiks on see, et Trumpi skeptitsism NATO suhtes ei ole vaid taktikaline. Ta on olnud kaua veendunud, et Euroopa on USAd nii kaubanduses kui sõjalistes suhetes ära kasutanud. Nagu ma selgitasin, on ebasiiras väita, nagu USAd oleks alt veetud. Trumpi käitumine õõnestab liidu sidusust.
Eurooplased ei peaks laskma ennast «headeks» ja «halbadeks» NATO liikmeteks jagada ja üksteise vastu välja mängida. Selle asemel peaksid Euroopa valitsused ühte hoidma ning tegelema oma kaitsepoliitika tõeliste probleemidega, ilma Trumpi väljapressimistaktikale allumata. Kaheprotsendiliste kaitsekulutuste eesmärgi saavutamine iseenesest ei rahusta hr Trumpi, nagu näitab tema hiljutine säuts, kus ta nõuab, et kaitsekulutused jõuaksid lõpuks nelja protsendini SKPst, ning see ei tõsta märkimisväärselt ka NATO heidutuse tõhusust.
Artikkel on rahastatud Saksa saatkonna poolt koostöös Eesti NATO Ühinguga. Artikkel sisaldab ainult autori enda vaateid. Lugu on osa koostöös Eesti NATO Ühinguga ilmuvatest arvamusartiklite sarjast.