Venemaa lipp.

FOTO: SCANPIX

Russofoobia narratiiv, poliitikute naeruvääristamine on vaid mõned nipid Vene propaganda arsenalist. Moskva üritab kasutada ka kohalikke Moskva-meelseid aktiviste, kasulikke idioote, mõjuagente selleks, et oma eesmärke saavutada ja mis iganes need eesmärgid poleks, need on kahjulikud meie julgeolekule ja vaenulikud Eesti, lääne ja NATO suhtes, kirjutab analüütik, Tartu Ülikooli vanemteadur Vladimir Sazonov.

Venemaa infosõda Eesti nagu ka teiste lääneriikide vastu kestab aastaid. Millal see täpselt algas, on raske öelda. Ilmselt juba 1990ndatel, kui Venemaa hakkas Eestit süüdistama siinse venekeelse elanikkonna diskrimineerimises. Sellele lisandusid süüdistused fašismi sümpatiseerimises jne. 2004. aastal astus Eesti Euroopa Liitu ja NATOsse, mis on olulised Eesti julgeoleku ja stabiilsuse alustalad ning garantii. Tollal ei teinud Venemaa midagi erilist Eesti suhtes, esitas vaid tavapäraseid latentselt jooksvaid süüdistusi: Eestis diskrimineeritakse venelasi. Aegamööda, kui Putini režiim tugevnes, saades oma kontrolli alla rohkem sisemisi ressursse, arendades oma propagandamasinat jne, hakkas ta aina rohkem pöörama tähelepanu ka Balti riikidele. Esimese tõsise proovikivi ühe Euroopa riigi destabiliseerimiseks võttis Kreml ette just Eestis ja see oli kurikuulus pronksiöö. Ei tasu unustada, et see toimus ajal, mil Venemaa pidevalt tugevdas armeed, mil Putin pidas oma tuntud Müncheni kõne (julgeolekukonverents Müchenis, 2007) ja kus hakkasid ilmnema esimesed ilmingud Venemaa ja lääne suhete võimalikust jahenemist ning see kõik toimus vaid aasta enne seda, kui Venemaa tungis oma vägedega suveräärnsesse riiki – Gruusiasse, kellest augustis 2008 sai Venemaa ohver, olles enne seda aastaid Vene infokampaaniatega töödeldud.

Igal juhul 2007. aasta aprillisündmuste ajal pronksiööl edastasid Venemaa riiklikud kanalid massiliselt infokampaaniat selle kohta, et Eesti valitsus on halb, diskrimineerib Eestis elavat venekeelset elanikkonda ja on lihtsalt vandaalid, kes ei austa Teises maailmasõjas langenuid, kuna nad teisaldasid pronkssõduri Aljoša (nõukogude okupatsiooni mälestussammas) Tõnismäelt Tallinna kaitseväe kalmistusele. See oli Venemaa hübriidsõja elementide üks esimesi katsetusi väljaspool Venemaa territooriumi (Tšetšeenia sõdades oli Venemaa seda juba varemgi edukalt kasutanud ja arendanud). Lisaks küberrünnakutele Eesti riigi vastu massiliste infokampaaniate taustal, üritati Tallinnas ja mujal destabiliseerida olukorda. Tallinnas lõhkusid venemeelsed aktivistid (Kremli ning Kremli-meelsete isikute ja organisatsioonide toetusel) autosid, poodide vaateaknaid, karjudes «Rossija, Rossija»,  lisaks märatsemisele osaleti marodööritsemises, poodidest varastati kaupu. Destabiliseerimisekatseid tehti ka mujal. Selle destabiliseerimise katse nukujuhiks oli Kreml, kes kasutas selleks ohtralt raha, küberrünnakuid, ilmselt eriteenistusi, mõjuagente, kasulikke idioote ja meediat. Pronksiööst on möödunud 11 aastat, aga see ei tähenda, et Kremli huvi oleks kadunud, isegi vastupidi. Sputnik, Komsomolskaja Pravda ja paljud teised Kremli kontrollitavad väljaanded on korduvalt tulnud tagasi pronksiöö teema juurde, üritades seda teemat üles soojendada igal aastal pronksiöö aastapäeval. Tallinnas sündinud tuntud Kremli-meelne aktivist Dmitri Linter on ka seda teemat tõstatanud ja nt 24. aprillil 2017. aastal pronksiöö 10. aastapäeval ilmus Sputnikus temalt tekst pealkirjaga «Pronksiöö on Eesti võimude provokatsioon».

Destabiliseerimiseks on Kreml nõus rakendama ükskõik milliseid meetmeid, mh levitades erinevaid narratiive nagu nt russofoobia (vt Andreas Ventsel ja Vladimir Sazonov «Russofoobia mobiliseeriv jõud», Postimees, 26.2018). See on vana, aga toimiv klišee, millega Venemaa on aastakümneid, isegi aastasadu sildistanud oma sise- ja välisvaenlasi. See pole uus taktiline nipp süüdistada kedagi, et ta on nt «russofoob», «nats», «fašist», vms ja isegi kui see on vale, siis proovi tõestada, et sa pole kaamel. 6. juunil 2018. aastal avaldas Venemaa nn russofoobide nimekirja Eesti kodanikest, kellele keelati sissesõit Venemaale. See sissesõit pole oluline ja vaevalt keegi selle pärast nüüd kurb on. Kuid tegu oli järjekordse infokampaaniaga, mis oli suunatud eelkõige Venemaa elanikele, aga ka venelastele, kes elavad Balti riikides. Venemaa venelastele pidi see sõnum näitama taas ja tuletama meelde, et Venemaad ümbritsevad vaenlased, sh russofooblik ja vastik Eesti, kes kiusab koos NATOga Venemaad. Sellel oli eelkõige info-psühholooligiline komponent. Kreml lootis väga, et see «nimekiri» tekitab Eesti meedias arutelude laviini. Arutelu muidugi oli, kuid pigem räägiti sellest nimekirjast iroonisel toonil ja oodatud efekti Moskva ei saavutanud. Umbes analoogset propagandat tehti Eesti riigi vastu Nõukogude Liidus Stalini ajal 1930ndatel, kui kirjutati ja levitati infot, et Eestit valitsevad fašistid, russofoobid jne, jättes mainimata fakti, et Nõukogude Liit ja Natsi Saksamaa olid 1941. aastal liitlased, kes koos jagasid Molotovi ja Ribbentropi paktiga ära mõjusfäärid ja koos okupeerisid Poola. Teine narratiiv ongi süüdistused natsimis ja üldse on kõik seotud Teine maailmasõja pärandiga jne. Venemaa väidab et «võitleb õige ajaloo pärast», luues komisjone, mis uurivad ja arutavad seda, kuidas Eestis, Baltimaades ja Poolas  justkui võltsitakse ajalugu, üritades maha salata Nõukogude Liidu suuri saavutusi ja kangelaslikku võitu Teises maailmasõjas. See on veel üks propaganda võte.

Kremli propagandakanalites räägitakse pidevalt, et Eestis õitseb russofoobia, vihatakse kõike, mis on seotud venelastega, vene kultuuri, Venemaaga jne. Nt 10. juunil 2018 Sputnik avaldas Nikolai Filonovi artikli «Venemaalt antipaatiaga: Russofoobia eest tuleb vastutada», milles autor kirjutab: «Eesti kodanike nimekirja avaldamisel, kellele on keelatud sissesõit Venemaa Föderatsiooni, oli lõhatud pommi efekti. Aastaid avalikult Venemaad ja venelasi poriga loopinud Eesti ühiskonnategelased avastasid järsku, et Venemaa kannatus pole lõpmatu ja oma tegude eest tuleb ükskord vastutada.» Selles samas artiklis kirjutatakse Eestist negatiivses toonis: «Seda enam, et Venemaa suhtes vaenulikke isikuid on Eestis rohkem kui küllalt, võib isegi öelda, et näitlik russofoobia on viimastel aastatel saanud kohaliku poliitiku jaoks omamoodi «kvaliteedimärgiks» teatud valijategrupi silmis.»

Sarnast laadi inforünnakuid on Venemaa Eesti vastu teinud juba palju ja karta on, et tulevikus jätkab ta samas vaimus ning nendeks tuleb olla valmis. Russofoobia narratiiv, poliitikute naeruvääristamine on vaid mõned nipid Vene propaganda arsenalist. Moskva üritab kasutada ka kohalikke Moskva-meelseid aktiviste, kasulikke idioote, mõjuagente selleks, et oma eesmärke saavutada ja mis iganes need eesmärgid poleks, need on kahjulikud meie julgeolekule ja vaenulikud Eesti, lääne ja NATO suhtes.

Artikkel on rahastatud Saksa saatkonna poolt koostöös Eesti NATO Ühinguga. Artikkel sisaldab ainult autori enda vaateid. Lugu on osa koostöös Eesti NATO Ühinguga ilmuvatest arvamusartiklite sarjast.