Asko Lõhmus metsadebatist: metsanduse säästlikkust peaks mõõtma paremini kui seni

Asko Lõhmus valiti mullu Postimehe aasta inimeseks. Foto: Liis Tre

Tartu Ülikooli ökoloog Asko Lõhmus kommenteeris Keskkonnaportaalile metsa juurdekasvu ja raiemahtude debatti. Lõhmuse hinnangul on praegune olukord kaunis segane ning säästliku metsanduse vaatevinklist peaks raiet mõõtma hoopis teistmoodi.

Kogu väitluses on kolm suurt ja üks pisem probleem, mis tähendavad, et puiduressursi jätkusuutlikkust ohustab nii olukord, kus raiemaht ületab aastast puidujuurdekasvu kui ka paljud vastupidised olukorrad.

Esimene probleem tuleb puude pikaealisusest ning juurdekasvu ja suremuse erinevustest eri vanusega metsades. Nõnda saab enamikku praegu metsadesse juurde kasvavast puidust raiuda alles aastakümnete pärast, kui puistud saavad raieküpseks ja praegu kasvanud puidust osa pole loodusliku suremuse tõttu enam kasutuskõlblik. Praegune raie ja looduslik suremus hõlmavad omakorda valdavalt puitu, mis on kasvanud aastakümneid varem. Konkreetsel aastal mõõdetud juurdekasvu, raie ja suremuse numbrite otsene võrdlus jätkusuutlikkuse prognoosina eeldaks, et kõigi nende aastakümnete jooksul püsib metsade vanuseline jaotus sama.

Kuna Eesti metsade vanuseline jaotus on väga ebaühtlane, võib juhtuda, et raieküpse metsa puidutagavara väheneb samal ajal, kui aastane juurdekasv (mis leiab aset noortes puistutes) ületab tunduvalt raiemahtude ja loodusliku suremuse summa. Seega on raiete mõttes õigem rääkida «praeguse juurdekasvu tulevikus raiumiskõlbulikust osast», mida on hinnatud suurusjärku 60-70 protsenti ja mida ei anna väga kõrgele tõsta isegi siis, kui püüda metsas iga sureva puu järel käia.

Pisema probleemina saab «netojuurdekasvu» niisiis käsitleda eri ajaskaalas. SMI (statistiline metsainventuur, praegu Eestis kasutusel olev metsade mõõtmise meetod) koostaja teeb seda ühe aasta tagavara muudu (jooksev juurdekasv miinus suremus) näol, ülaltoodu kirjeldab aga tulevikus «kasutatavat» juurdekasvu. Raiemahtude võrdlemisel aasta netojuurdekasvuga peab Euroopa metsakaitseprotsess säästlikuks keskmiselt 70 protsenti, märkides muu hulgas ka lihtsa mahuvõrdluse ebaadekvaatsust. Kiirekasvuliste võõrliikide sissetoomine võib tõhusalt parandada suhtarvu jätkusuutlikkuse hinnaga.

Teiseks, raievõimalused on seda väiksemad, mida rangemad on kaitsepiirangud. SMI 2017. aasta hinnangul kasvatasid ellujäävad puud Eesti metsadesse kokku umbes 16 miljonit tihumeetrit puitu aastas, sellest kaks miljonit tihumeetrit rangelt kaitstavates metsades, kaks miljonit tihumeetrit piiranguvööndi režiimiga kaitsemetsades ja 12 miljonit tulundusmetsades. Kaitsmata juurdekasvust kasvas seitse miljonit tihumeetrit erametsades millest vähemalt kümne protsendi omanikud ei majanda oma metsa puidu varumiseks.

Põhimõtteliselt saab andmeid edasi jagada ka puuliigiti, näiteks kasvas kaitsemetsadesse kokku umbes pool miljonit ja tulundusmetsadesse umbes 2,7 miljonit tihumeetrit kuusepuitu, ehkki need hinnangud võivad olla väga ebatäpsed. Elusate puude raie oli suurem kui 10 miljonit tihumeetrit, sealhulgas umbes 4 miljonit tihumeetrit kuusepuitu. Võib näha, et raiemahu suhe juurdekasvu paistab seda rahutuks tegevam, mida täpsemaks võrdlusega minna.

Kolmandaks ei ole majanduslikult adekvaatne pidada puiduarvestust üldse tihumeetrites, vaid kännuhinnas. Kui jämeda või vana puu kuupmeetrihind on suurem kui peenel või noorel, siis on oluline, mis vanusega metsades toimus praegune raie, kus on peamine juurdekasv ja mis vanuses ning majandusolukorras viimast omakorda kunagi raiutakse. Loomulikult erineb kännuhind ka puuliigiti, kusjuures maha tuleb arvestada kultiveerimise ja puistu hooldamise kulud. Kõik see jõuab lõpuks päris kaugele tihumeetrite võrdlusest.